Loodus

Hiiumaa asend Läänemeres ja tema looduse omapära avaldab kahtlemata mõju saare arengule. Hiiumaa paikneb Läänemere idaosas, vähim kaugus mandrist on 22 km. Saaremaast eraldab teda 6 km laiune Soela väin, Vormsist 11 km laiune Hari kurk. Rootsi rannik jääb läände umbes 250 km ning Soome rannik põhjapoole umbes 120 km kaugusele.  

Hiiumaa vahetus läheduses on meri madal ning kariderohke, tuntuim on saarest loodes paiknev Hiiumadal. 5-meetri sügavusjoon on rannast kõikjal enamasti mitme kilomeetri kaugusel. Hiiumaa ümbruses on rohkesti laide ning ajuti vee kohale kerkivaid rahusid, kokku 200 ringis.  

Hiiumaa pindala on peaaegu 1000 km². Ristikujulise saare läbimõõt on ligikaudu 40 km, kuid pikim sirgjooneline vahemaa Sarvest Kõpuni on 60 km. Rannajoone pikkuseks on ligi 320 km, rannad on nõrgalt liigestatud.  

Hiiumaa kõrgeim punkt (68 m ü.m.p.) on Kõpus, see on ühtlasi kogu Lääne-Eesti kõrgeim koht. Saare maapind on üldiselt tasane, kuigi kohati on järsuveerulisi künkaid (Kõpus, Paladel, Tahkunas).  

Hiiumaa aluspõhja moodustavad lubjakivid. Kohati (Sarve, Heltermaa, Kõrgessaare) on lubjakivid maapinna lähedal, enamasti aga on nad kaetud mõnekümne meetri paksuse settekihiga. Maavarana ei ole lubjakivid Hiiumaal eriti arvestatavad.  

Lubjakivisid katavad tavaliselt rähksed liivsavid, savid ja kruusliivad. Maavarana on neist enim sobivad nn. viirsavid, mis lasuvad kuni paarikümne meetri paksuselt saare idapoolses poolmikus.  

Hiiumaa majandusliku kasvu limiteerivaks ressursiks on põhjaveevarud. Kuigi praegune tarbimisvajadus ei ohusta neid varusid tervikuna, on olukord kriitiline suuremate asulate ümbruses. Ohustatud on põhjavee kvaliteet, kuna veehorisondid on sageli nõrgalt kaitstud, reovesi jõuab hõlpsasti põhjavette. Üheks omapäraseks veemaardlaks on Kärdla meteoriidikraater, mille põhjast pumbatakse mineraalvett.  

Rääkides maavaradest ei saa mööda minna Käina lahe ravimudast. Väidetavasti on selle kõrgekvaliteedilise ravimuda seisund rahuldav, kuid Käina lahe jätkuv eutrofeerumine võib ohustada mudade taastumisprotsesse.

Hiiumaa paikneb parasvöötme atlantilis-kontinentaalses valdkonnas, mida iseloomustab soe suvi ja jahe talv. Veebruari keskmine õhutemperatuur on -3,5 : -4,5°C, juulis aga +16,5 : +17°C. Aasta keskmine temperatuur on +5,2 : +5,8°C. Valdavad on lõuna- ja edelatuuled. Tuulte keskmine kiirus on 5-6 m/sec, suurim tuulekiirus on olnud 34 m/sec.  

Hiiumaa paikneb piirkonnas, kus on üleminek okasmetsadelt laialehistele metsadele. Hiiumaa loodusmaastikes valdavad männimetsad, soostunud lehtmetsad, kuuse-segametsad ja kadastikud, rannaniidud ja luited, rabad ja madalsood. Väga huvitavad on Hiiumaa loopealsed (alvarid), kus õhuke mullakiht katab paekivitasandikke.  

Hiiumaa on kõige metsasem maakond Eestis - umbes 70% saare pindalast on kaetud metsa ja põõsastikega. Kuigi viimase aastakümne metsaraie on kasvava metsa pindala oluliselt vähendanud. Saare keskosas on ulatuslikud soostikud, soode pindala on umbes 7%. Seega on põllumajanduslikke maid ja asulaid alla 20% saare pindalast.  

Tähelepanuväärne on Hiiumaa liigirikkus. Siin kasvab ligi 1000 liiki kõrgemaid taimi. Üle 50 taimeliigi on võetud kaitse alla, näiteks jugapuu, luuderohi, rand-ogaputk ja pisilina. Metsades võib kohata põtru, metskitsi, hirvi ja metssigu. Tavalised on rebane, kährikkoer, ilves. Hiiumaa vetesse on koondunud viiger- ja hallhülgekarjad, mis on tähelepanuväärsed kogu Läänemere seisukohalt. Üle Hiiumaa kulgevad olulised lindude rändeteed. Mitmest pesitsemis- ja peatuspaigast on kuulsaim Käina laht.

Toomas Kokovkin, MTÜ Arhipelaag

Laidudest Hiiumaa ümber


Ümber Hiiumaa olla kokku oma 200 laidu, karet ja rahu. Palju neid maatükikesi, mis rohkem või vähem üle merepinna ulatuvad, tegelikult on, ei tea täpselt keegi. Kuna Hiiumaad ümbritsev meri on suhteliselt madal, ripub saarekeste arv suuresti ära merevee tasemest. Madala veeseisuga tulevad nähtavale paljud muidu vee all varitsevad rahud, aga samas ühinevad ka paljud väikesaared omavahel või suure Hiiumaa endaga ning neid siis ju päris eraldi saarteks enam pidada nagu ei saa. Kõrge veetaseme puhul on aga mitmed harjumuspärased maatükid veepinnalt kadunud või mitmeks osaks jagunenud, nii et ainult kõrgemad tipud veel üle lainete paistavad. Selline võis olla rannajoon sadakond aastat tagasi, sest Hiiumaal, nagu mujalgi Põhja- ja Lääne-Eestis, jätkub seniajani jääajajärgne maakerke protsess. See on nüüdseks küll aeglustunud, vaid 2 – 3 mm aastas, kuid aastakümnetega siiski tajutav.

 Kõrge merevee seis on enamasti tugevate edela- ja läänetuulte tulemus, madal veeseis aga kirde- ja idatuulte tagajärg. Huvitav on see, et veetaseme muutuse järgi saab ka tuulesuuna muutust ette arvata. Kui meri ikka tõusma hakkab, on kindel, et tugev edela- või läänetuul läheneb, puhugu antud hetkel kohapeal tuul kust kaarest tahes või olgu hoopis tuulevaikus. Randumisel tuleb veetaseme muutumist alati meeles pidada, et tõusuvesi ankurdamata paati ära ei viiks või merelangus alust päris kuivale või kivi otsa ei jätaks. Ka rannajoone lähedale jäetud muudel asjadel tasub silm peal hoida, et hiljem kahetsema ei peaks, sest meri enamasti nalja ei mõista, nagu inimene mere naljugi.

 Mandri poolt Rohukülast Hiiumaale lähenedes torkab esmalt pakpoordis silma Rukkirahu, millel oma majakaski peal, kuid see pole veel Hiiumaale kuuluv saareke. Edasi on tükk tühja merd, tüürpoordis kauguses paistmas Vormsi, sellest lääne pool hirmuäratava ristlejasiluetiga Harilaid. Seda laidu on ajalooliselt kord hiidlaste kord vormsilaste omaks peetud ning praegu kuulubki laid Vormsi valla alla. Kõrged mastid Harilaiul pärinevad ajast, mil saarel paiknes üks Nõukogude impeeriumi mereväe eelposte. Enne punaväelaste tulekut 1939/40. aastal oli Harilaiul talu ning veel varem kõrtski, kus peamiselt hobuhiidlased oma talvistel kaubaretkedel üle jää Vormsile ja mandrile peavarju leidsid.

 Edasi Hiiu saare poole on juba kindlalt pätakavallameeste valdused. Praamiteelt põhjapoole kiigates võib Hari- ja veel kaugema Kadakalaiu vahel näha Eerikukivi, mis tegelikult üsna ligi on ja läheneva paadi moodi välja paistab. Üpris kivi kõrval olevat madalat Eerikulaidu enamasti ei märgata, nii madal on see, et sulab merelaintega ühte. Kui pakpoordis ehk vasaku parda taga suur Heinlaid juba hästi kätte paistab, võib end Heltermaal randumiseks valmis sättima hakata. Juba varem Heinlaiust lõunapool paistma hakanud kauge laidudekaar kuulub Hiiumaa laidude maastikukaitseala koosseisu. Heltermaale sissesõites jääb tüürpoordi ehk paremasse pardasse väike Hõralaid, kus kah kunagi püsiv inimasustus peal on olnud, ning Hiiumaaga peaaegu kokkukasvanud suur Vohilaid, kus omal ajal lausa paar talu peal oli. Lõunapool paistab näiliselt Hiiumaaga ühte sulanud Kaevatsi laid.

 Suur osa Hiiumaa väikesaartest kuulubki Pühalepa valla alla, kuigi oma laiud on olemas igal Hiiumaa vallal. Ka Hiiumaast kagusse jääv laidude kaitseala jääb tervikuna Pühalepa valla territooriumile, kuigi kaitseala lõunapoolsemad laiud on Muhumaale hoopis ligemal kui Hiiumaale.

 Vetepiirilt kerkivat maariba nähes tekib paljudes inimestes vastupandamatu soov sinna kaugele saarekesele jõuda, et seda vähemalt enda jaoks esmaavastada, sest pole ju meie süüdi, et kõik lähikonna saared juba ammu enne meid avastatud ja neile nimedki pandud on. Mis laidude nimedesse puutub, siis paljud kuulsad suguvõsad on üsna väikestelt laidudelt pärit ja kannavad nendega sarnast nimegi. Võtame näiteks Kaevatsid Kaevatsi laiult, Saarnakid Saarnaki laiult ja Hanikatid Hanikatsi laiult.

 Enne võõral rannal randumist tasub siiski veidi järele mõelda, et pärast mitte ebamugavasse olukorda sattuda, sest kuigi meri on nüüd üldjuhul prii, siis maal on enamasti juba omanik ning lisaks kehtivad teatud riiklikud piirangud, näiteks looduskaitselised. Eramaal viibimine tuleb teadagi kooskõlastada eraomanikuga ning kaitsealusel maal viibimine lisaks ka kaitseala valitsejaga. Siiski ei maksa hirmust maaomaniku ees oma avastamistungi päris maha suruda, sest väljaspool kaitsealasid kehtib kallasrajal igaüheõigus. Saarte 10-meetrisel kallasrajal võib ööpäev läbi viibida igaüks, kui ta maaomanikule või loodusele kahju ei tekita. Kaitsealused väikesaared on juba uuematele turismikaartidele märgitud ning nende külastamise tingimuste kohta saab kõige täpsemat teavet otse kaitseala valitsejalt, kelleks Hiiumaal on kas Hiiumaa Kaitsealade Administratsioon või Hiiumaa Keskkonnateenistus.

 Lisaks inimese kehtestatud reeglitele tuleb arvestada ka looduses kehtivaid seaduspärasusi, sest eriti väikesaartel on inimene enamasti soovimatu sissetungija. Vaid paariks minutiks uudishimust mõnele väikesele karele jala maha pannud inimene võib tahtmatult endast maha jätta täieliku hävingu ja kaose, kusjuures seda ise märkamata. Hoolikalt hautud ja juba kooruvad linnupojad võivad jultunumate naabrite saagiks langeda ning õnnetutel linnuvanematel selle aasta pesitsemine luhtuda. Kui selline asi kordub, võib mõni veel üsna tavaline linnuliik üsna varsti hoopis kaduda. Et laidudele omaseid linnuriike võimalikult vähem häirida, tuleks oma avastusretked kavandada heinakuu (juuli) teise poolde või lõikuskuusse (augustisse). Kes külma ja torme ei pelga, võib laiuretki ette võtta ka sügisel. Kõige vähem häirib inimeseloom oma kohalolekuga nii linde kui teisi loomi muidugi talvel, kui meri jääs on. Kui aga kevadel või suvehakul mingil põhjusel ikkagi tuleb mõnel inimtühjal saarel randuda, siis teha seda võimalikult keskpäeval ja otse saarele suundudes, sest hämaras tulek ja hiilimine vaid suurendab linnurahva paanikat.

 Laiud silmapiiril on nii kutsuvad, kuid sellele kutsele vastates ärge oma mõistust mitte koju jätke, ning laiult lahkudes ärge prahti ja lõkkeasemeid maha jätke. Ärge kunagi põgenege looduse keskelt, vaid lahkuge sealt väärikalt ja oma käitumist mõtestades, siis on kõigil hää olla.

Andres Miller


Toomapäeval 2002 Salinõmmes.