Pühakojad

Hiiumaa esmamainimise daatum on 1. oktoober 1228. aastal, millega on dateeritud kuningas Heinrich VII läänistuskiri Saare-Lääne piiskopile Gottfriedile, kus Hiiumaa kohta käib fraas "insula deserta, quae dicidur Dageida" ("tühi saar, mida kutsutakse Dageida").

Käesolevas lühiülevaates Hiiumaa tähtsamatest pühakodadest on kasutatud lõike Vello Kaskori raamatust "Hiiumaa ringteed", mis ilmus kirjastuse Maalehe Raamat väljaandel 2003. aastal.
Hiiumaa.ee tänab autorit ja kirjastust lahke loa eest kasutatada selles raamatus esitatud tekste.

Emmaste kirik

Emmaste vald, Emmaste küla

Emmaste kihelkond eraldati kirikukonvendi otsuse kohaselt Käinast 1866. aastal. Järgmise aasta kevadel kutsuti ametisse esimene pastor Ferdinand Luther. Tolleaegne Emmaste mõisnik krahvinna Maria Brevern De la Gardie kinkis kirikule nn Kirikumänniku, kuhu endise kõdunenud Sõru kabeli asemele ehitati 1867. aastal uus kivist 450-kohaline Immanueli kirik.
Emmaste kiriku altarimaali "Ülestõusmine" maalis 1900. aastal Tõnis Grenzstein.

Kassari kabel

Käina vald, Esiküla küla

Kirikuvisitatsiooni protokollides on Käinat muust Hiiumaast alati kristlikumaks piirkonnaks peetud ja ka Kassaris oletatakse kabeli olemasolu juba katoliku ajal. 17. sajandi alguse Pühalepa pastorite (kellele Kassari idaosa kiriklikult allus) kurtmine talupoegade "ebajumalateenistuse" pidamise üle rõhutab nende toimumiskohana mitte hiit, vaid kabelit, milles vahepeal oli teenistuse pidamine keelatud.
Puitehitisena oli Pühalepa abikirik siin siin olemas juba 16. sajandi esimesel poolel, praegune kivikabelon hilisem. Hoones sees olev arv 1801 märgib aastat, mil kabel põhjalikult uuendati.

Kuri õigeusu kiriku varemed

Pühalepa vald, Kuri küla

Hellamaalt Suursadamasse suunduva maantee äärde jäävad raudkividest ehitise, 1888.-1891. aastal ehitatud Kuri Taevassemineku (Voznessenski) kiriku varemed. Et sakslikud Läänemere provintsid Preisimaast isoleerida, hakati nende eriolukorda likvideerima ja 1885. aastal võeti asjaajamiskeelena saksa keele asemel kasutusele vene keel, mis kehtestati ka koolide õppekeeleks. Hiiumaale mõjus venestamispoliitika küllaltki soodsalt. Riik ja õigeusukirik ei keelanud kogudustele raha ja nende kirikute juurde tekkisid oma aja kohta väga hea tasemega koolid, kuhu (vähemalt Kuriste küll) võeti õppima ka õigeusku mittekuuluvaid lapsi. Kuigi ainuüksi aastail 1885-1887 siirdus Pühalepa koguduses 1023 inimest apostlikku õigeusku, vaibus usuvahetustuhin peagi. Kogudus tegutses 20. sjandi keskpaigani, siis sulges Kuri kirik uksed ning lagunes kasutamatult seistes aegamööda niivõrd, et 1994. aasta aprillis tuli ohtlikult rippuv torn maha tõmmata.

Kuriste õigeusu kirik

Käina vald, Kuriste küla

Kuristes on Hiiumaal ainukesena tänaseni tegutsev õigeusukirik. Selle ehitanud saarlased aastail 1884-1890, kollased tellised toodud hobuste ja härgadega Riiast üle merejää. Kuriste kiriku valmimiseni toimusid jumalateenistused Lelu küla Matse talus Tõnis Padu elutoas. Kirikukellad rippusid siis Matse talu õues saarepuude otsas. Kirik nimetati Jumalaema sündimise kirikuks ning õnnistati 1890. aastal.

Seltsimaja ja kiriku avatudoleku ajad leiate seltsimaja kodulehelt: www.kuriste.ee

Kõpu rahvamaja, endine õigeusu kirik-koolimaja

 Foto: Hiiumaa Mudeliklubi

Kõgessaare vald, Mägipe küla

Hiiu valla (endine Kõrgessaare vald) Kõpu külas üsna Kõpu tuletorni naabruses asub ilus helekollastest tellistest maja. Ehitatud Kõpu õigeusu kirik-koolimajaks, oli see nõukogudeajal Kõpu kultuurimaja. Alates 2007. aastast taastab kohalik külaselts Valguskiir seda külarahva kooskäimiskohaks – rahvamajaks.


Kirik-koolimaja ehitati 1908 ning pühitseti 1909. aasta 21. juunil. Valminud hoone põhjapoolses tiivas asus kool, keskel kirik ning lõunatiivas lugemistuba ja köstri eluruumid.


Neoklassitsistlikus stiilis vene õigeusukiriku silmapaistev näide, millel on säilinud algupärane välisilme, hoonemaht ja arhitektuursed kujunduselemendid, on 1999. aastast arvel kultuurimälestiste registris numbriga 23452. Hävinud on ainult hoone keskel asunud sibulkupliga torn.


Külarahva jutu järgi toodi hoone ehitusmaterjal, helekollased tellised laevaga Taanist. Kohalikud kalurid tõid need paatidega Kõpu poolsaare põhjaranda, kust need siis hobuvankritel Külamäele veeti.


Apostel Andreasele pühitsetud Püha Andrei (Püha Andrease) kiriku-koolimaja arhitekti nimi ei ole teada, kuid ehituse algatas ja viis lõpule Puski kiriku preester Vassili Verlok. Arhiivides ei ole säilinud ka kiriku projekti, kuid rohkem sellises polüfunktsionaalseid (kool-kirik-lugemistuba) neoklassitsistlikus stiilis ehitusi Eestis ei esine.


Lahendus oli tingitud ilmselt ka kokkuhoiust, aga Peeter Laredei mälestusteraamatus “Õigeusk vanal Hiiumaal” kirjutatakse, et Verloki mõte oli ehitada mitteköetav kirikusaal köetavate kooli- ja eluruumide vahele, et see talvel soojem oleks.


Hoone põhiplaan on pikliku ristküliku kujuline. Selle keskosas oli kvadraatse ristlõikega petikkellatorn, mida kroonis väiksel ümartrummalil sibulakujuline kuppel, mis oli kaetud valtsplekiga. Ülejäänud katus oli sindlikatus.


Kiriku fassaadid olid dekoreeritud kahevärviliste telliskividega. Läänefassaadi peaukse kohal nišis oli mustaks värvitud puittähtedega tekst “Kыпоскойе училище” ja sellest kõrgemal “Au olgu jumalale kõrges”. Peauksest vasakule ja paremale jäävates niššides olid tekstid: “Kõpu õigeusu kool” ja “Lugemise tuba”. Idafassaadi keskosas asus suur reljeefne ristikujuline nišš, mis tähistas ühtlasi kiriku altari idaseina. Hoone siseplaneering oli väga lihtne: kirikuruum paiknes keskrisaliidiga tähistatud osas. Paremal asus köstri korter avaliku teemaja-lugemisruumiga.


1941. aastal, Nõukogude Liidu okupatsiooni alguses kiriku tegevus katkestati. Sõja käigus jäi hoone õige peremeheta ja lagunes. Ka kohe pärast sõda ei leidnud hoone kasutamist ja oli 1953. aastal varemeis.


1957. aastal ehitati hoone ümber küla kultuurimajaks ja sama aasta novembris peeti siin esimene tantsuõhtu. Ehituse käigus lammutati sibulakujuline kuppel, kolme klassiruumi asemele ehitati saal ning kirikuruum rehti ümber lavaauguks.


1996. aastani toimis muinsuskaitsealune hoone kultuurimajana, siis tagastas Kõrgessaare vald selle omandireformi käigus Kõrgessaare valla poolt endisele omanikule, Eesti Apostliku Õigeusu kirikule. Kuna kirikukogudusest oli selleks ajaks Kõpus alles veel vaid kaks inimest, kiriku tegevust ei taastatud ja hoone jäi kümneks aastaks kasutuseta seisma. Kui külaselts hoone enda hoolde võttis, oli maja väga armetus seisus, aknad lõhutud, katus sadas läbi, laed-põrandad olid kohati juba kõdunenud.


2002. aastal, mil Euroopa Liit hakkas toetama Eesti külalelu arengut, algatas 1997. aastal asutatud Kõpu külaselts Valguskiir poolsaare külade arengukava koostamise, mille aruteludes lõid kaasa aktiivsemad kohalikud elanikud. 2003. aastal 60 külaelaniku poolt kinnitatud ja Kõrgessaare valla arengukavale lisatud Kõpu poolsaare külade arengukava olulisimaks eesmärgiks saigi poolsaare inimeste jaoks kooskäimiskoha, Kõpu rahvamaja taastamine.


2007. aastal sõlmis külaselts Valguskiir Eesti Apostliku Õigeusu kirikuga kasutusvalduse lepingu, millega kirik andis hoone külaseltsile tasuta kasutusse 15 investeeringujärgseks aastaks koos lepingu pikendamise õigusega ja ühtlasi õiguse taotleda erinevatest fondidest toetusi hoone kordategemiseks.


Külaselts on Kõpu rahvamaja taastanud Euroopa Liidu programmide toel ja etapp-etapi haaval seitse aastat. Suure rahalise panuse muinsuskaitsealuse hoone päästmiseks on andnud ka kultuuriministeerium, EAS, muinsuskaitseamet, kaks kohalikku elanikku, EAÕK; Kõrgessaare vald ja paljud teised.

Kõpu rahvamaja on kavas avada 2015. aastal.

Käina kiriku varemed

Käina vald, Käina alevik

Saare-Lääne piiskopi Heinrichi ja Saksa ordu kõrgmeisteri asehalduri Eberhard von Seyne 1254. aastal sõlmitud lepingu alusel kaheks jaotatud Hiiumaa piiskopiala keskuseks sai Käina ning 13. sajandi keskpaigas ehitati siinsesse uude kirikukihelkonna keskusesse pühakoda, mille söestunud säilmetele satuti 1981. aastal kiriku pikihoone puhastamise käigus. Kivikirik püstitati siia 1492.-1515. aastal Saare-Lääne piiskopi Johannes III Orgese valitsemisajal. See on lääne-saarestiku noorimaid ja omapärasemaid kaskaegseid sakraalhooneid, lihtne gooti stiilis ühelöövilise pikihoonega saalkirik. Aastail 1859-1860 ehitati Käina kirik põhjalikult ümber: pikihoone lõunasein lammutati ja see avardati uue suure juurdeehitusega kiriku lõunaküljel. Esialgu oli kiriku pühakuks Püha Nicolaus, hiljem Püha Martinus. 1941. aasta 14. oktoobril tabas kirikut Saksa süütepomm, mis läbi kooriruumi lae kukkudes põletas hoone varemeiks.

Kärdla kirik

Kärdla linn, Posti tänav 2

Kärdla linnapargi põhjapoolses servas asub 1860.-1863. aastal ehitatud Kärdla kirik. Suhteliselt lühikese ajaga püstitatud kirik pühitseti Ristija Johannesele 27. oktoobril 1863. aastal. Kirik ehitati kohalikust paekivist, kaeti seest ja väljast krohviga ning lubjati valgekes. Tüübilt on Kärdlas kodakirik. !929. aastal ümbritseti algselt madal ja lahtine viilutorn kõrge ja kohmaka maast algava neljatahulise puust kellatorniga. Kiriku altarimaal on tundmatu baltisaksa kunstniku maalitud "Kristus ristil" (1889). Orel pärineb omaaegsest kuulsast E.F.Falkeri firmast ning osteti kirikule 1904. aastal. Kärdla kogudus iseseisvus Pühalepa kiriku alt 1. juulil 1926. aastal. (Pilt: Mart Mõniste)

Paluküla kirik

Pühalepa vald, Paluküla küla

Paluküla kiriku püstitasid 1820. aastal "Ungru krahvi" pojad ning sellest pidi saama perekonna hauakirik, kuid plaan kukkus läbi, sest põhjavesi osutus ootamatult kõrgel olevat. Kärdla abikirikuna tegutses pühakoda 1939. aastani. Hoones oli 100 istekohta. Kiriku juures ei olnud pastoraati ega kalmistut, oli lihtsalt kirik tee ääres palumetsa sees. 1939. aasta suvel, kui Hiiumaale hakati rajama Nõukogude sõjaväebaase, läks Paluküla kirik Vene sõjaväele, kes kasutas hoonet laona ja torni vaatluspostina. Ka pärast Teist maailmasõda ei kasutatud kirikut enam pühakojana ja lao funktsioonis see tasapisi lagunes, kuni 1989. aasta kevadel tulekahjus hävis torn. Kiriku pikihoone katus taastati 1994. ning tornikiiver 1996. aastal. Pooleteise sajandi jooksul oli kirikutorn ka ametlik meremärk.

Puski õigeusu kiriku varemed

Kõgessaare vald, Puski küla

1889.-1891. aastal ehitati Puskisse apostliku õigeusu kirik ja selle juurde koguduse laste jaoks koolimaja. Kummalist kohavalikut seletatakse esimeste Puski venelastest preestrite kohalike olude mittetundmisega. Maa kuulus Ungern-Sternbergile, kes õigeusu pealetungi ning üldse usuvahetuse suure vastasena andis maatüki, mida ta tsaari usku kirikule kuidagi keelata ei saanud, pea inimtühja metspõrgusse. Praegu on Puskis teedega piiratud kolmnurgas Puski koolimaja ja õigeusu kiriku varemed ning viimase ümber vaikne männimetsa kohinas unelev külakalmistu.

Pühalepa kirik

Pühalepa vald, Suuremõisa küla

Pühalepa kirik on Hiiumaa vanim säilinud ehitis. Kui Hiiumaa jaotati 1254. aastal Saksa ordu ja Saare-Lääne piiskopi vahel, sai ordu valduste Hiiumaa keskuseks Pühalepa. Valitsemiseks rajati juba 13. sajandil sadamakoha lähedale Valipele keskus foogti jaoks. Tõenäoliselt ehitati ka Pühalepa kirik linnusega ligilähedaselt samal ajal. Kirik oli kaitsekirik. 1400ndate aastate alguses ehitati kiriku läänesissekäigu ette lahtine eeskoda. Liivi sõja ajal 1575. aastal Haapsalust lähtunud venelaste rüüsteretke ajal prustati kirik põhjalikult. Imekombel säilis rusude vahel 1460ndail aastail nikerdatud, Hiiumaal väga kuulus olnud Püha Anna altar, mis on praegu hoiul Eesti Kunstimuuseumis. 1600. aasta paiku prustatud kirik korrastati. 1767. aastal, pastor Johann Chaleniuse ajal algas kiriku põhjalik ümberehitamine. 1770. aastal lisati tornile kolm korrust. 1805. aastast mainitakse esmakordselt käärkambrit. 1860ndatest aastatest on pärit praeguse torni, pikihoone, koori ja koorilõpmiku välisilme. Kahe uue korrusega kõrgendati järjekordselt torni, mis sai viimase ülakorruse ja neogooti tekkiivri (üldkõrgus 38,1m) alles 1874. aastal. Sõjajärgseil aastail kasutatikirikut laona. 1993. aastal pühitseti hoone taas kirikuks.

Reigi kirik

Kõgessaare vald, Pihla küla

Pihla külas asub Reigi kihelkonnakirik. Seda ametliku nimega Jeesuse kirikut on rahvasuus varem kutsutud Pihla kirikuks. Praegune kirik on siinsel kogudusel kolmas. Nii, nagu on oletuslik asupaik, on kadunud ajaloohämarusse ka esimese kiriku ehitusaeg. 1627. aastal oli see igatahes olemas - seda tõendavad Eesti-, Liivi- ja Ingerimaa visitaator Johann Rudbeckiuse visitatsioonidokumendid. Praeguse 370 kohalise kivikiriku lasi püstitada parun Otto Reinhold Ludwig von Ungern-Sternberg 1800.-1802. aastal oma poja Gustav Dietrich Otto von Ungern-Strenbergi (1773-1800) mälestuseks. Erandlikult on torni tuulelipu varda tipus Eestis tavapärast kukke asendav liiliaõis, mis pärineb Ungern-Sternbergide vapilt. Reigi kiriku huvitavamad kunstimälestised on vanast kirikust pärinevad 17. sajandil puule maalitud "Püha õhtusöömaaeg", veel üks "Püha õhtusöömaaeg", "Kolgata" ning "Risti mahavõtmine". 19. sajandist pärineb proua Ungern-Strenbergi annetatud "Kristus Ketsemani aias".