8. VISKOOSA

• Peale Reigi kirikuga tutvumist jätkub tee Kõrgessaare poole. Sõida kirikust edasi. Peale 43. kilomeetriposti pööra paremale, kus teeviit osutab "Sadam". Jõuad Viskoosasse.

Viskoosa asub endise Kõrgessaare mõisa keskuses. Esmakordselt mainitakse Kõrgessaaret 1532. aastal. Siin asus üks Hiiumaa vanemaid mõisaid juba 1552. On teada, et 1630 valdas seda J. de la Gardie. 1691 tagastati mõis kroonule ja 1755 anti see krahvinna Stenbockile kui de la Gardie pärijale tagasi. Sel ajal, kui rootslased Kõrgessaarest ja ka Hiiumaalt välja saadeti, oli mõisnikuks krahvinna poeg Stenbock.

1781 ostis O. R. L. von Ungern-Sternberg Kõrgessaare ja Lauka mõisa Stenbockilt. O. R. L. von Ungern-Sternberg, sündinud 05. augustil 1744 Tartumaal Vastse-Kuuste mõisas, sai hariduse Leipzigi ülikoolis, oli Hollandi sõjaväes ja rändas palju maailmas ringi. Oli ka Poola kuninga sõber,1796 ostis ta ka Suuremõisa Jacob Stenbockilt võlgade katteks, saades peaaegu kogu saare omanikuks. Parunil oli rikkalik raamatukogu ja laialdased huvid: põllumajandus, teadus, kunst, merekaubandus. Tal oli mitu suurt purjelaeva, millega ta vedas rukist Hollandisse.

Kuulus Hiiu madal asus Kõrgessaare maadest loodes. Kohalikel rannaelanikel olid valmistatud erilised merekindlad paadid, millega käidi merehädalistel abiks. Oli selliseid ka parunil. Millistel motiividel päästetööd käisid, pole teada. Võib olla ei suutnud ka rikkusi ihaldav parun vastu panna kiusatusele ja saagiahnusele? Kohtuprotsessi aktid kõnelevad selget keelt, et paruni käed polnud puhtad hukkuvatelt laevadelt päästetud varanduse omastamisel.

1909 - 1914 ehitas Belgia aktsiaselts "Viscosa" siia kunstsiidivabriku, mis andis ainult proovitoodangu. Vabriku hoonetesse asusid kala- ja lihatöötlejad. Selle kunagise vabriku nimi on kohalikele elanikele suupärasem kui "Kõrgessaare".

• Peale Viskoosast lahkumist pöördu sama teed pidi tagasi. Umbes 2 km pärast pööra paremale Kõpu poolsaare poole.

Miku Kaarli käest võiks mandrimees saada küsimusele: "Kuhu seda teed pidi minna saab?" vastuse :"Ei mina tea, sõida või Kõpu otsast merre!".

Enne kui " Kõpu otsast merre sõidad", läbid Luidja, kus on ilus liivaluidetega rand ja ainulaadne looduskaitse all olev Luidja lepik. Sellele sanglepikule ei tea Eestimaal võrdset. Asjasse pühendamatu võib temast küll mööda sõita midagi erilist märkamata. 1893 alustati Luidja küla juures liikuvate liivade tõkestamist, sest need ummistasid Kõpu poolsaart Hiiumaa teiste osadega ühendava tee. 1901 toodi siia metsaülem Karl Ahrensi ettevõtmisel sanglepa looduslikud mätastaimed. Need juurdusid hästi. Istutustöid jätkati aastaid.

Kui Sa nüüd pikast teest natuke väsinud oled, siis järgmine, peaaegu 4 km pikkune käänuline metsatee peaks Sind ergutama. Seda kohta nimetatakse Rattagu metsaks. Aastasadu on see tee seal loogelnud ja teda tahetakse ka sellisena hoida. Jutte tee tekkeloost on mitmeid. Üks jutt näiteks räägib, et hiidlased lasksid mandrimeestel oma teed valmis teha ja osa ei mahtunud ära. Nii pandi see lõik käänuliselt maha.

• Enne 56. kilomeetriposti jõuad jälle peateele. Pööra paremale ja suundu Kõpu poolsaarele.

On tavaks öelda, et kes pole Kõpus käinud, see pole Hiiumaad näinud. Mitte üksnes Kõpu majakas ei ole vaatamisväärsus, terve Kõpu poolsaar on üks looduslikult huvitavamaid piirkondi Läänemeres. Selle reisijuhi järgi sõidad küll kahjuks ainult mööda peateed, aga nii mõndagi huvitavat on ka sellel teel.

Kõpu oli teatavasti esimene koht Hiiumaal, mis tõusis kunagi maailmamerest - 10 000 aastat tagasi. Kõpu maastik on metsane. Maapinna kõrgus ulatub 68 meetrini. Geobotaaniliselt on Kõpu ainulaadne ala. Siin leidub rohkem kui 80 liiki Baltikumis haruldasi taimeliike. Kõpu poolsaare elanike põhitegevusalaks on metsamajandus, külade ümber ka põllumajandus. Tervikuna on inimmõju väike. Metsadest on valdavad palu- ja nõmmemännikud. Vähem on kuuse-männi segametsi. Mänd on aga okaspuudest Hiiumaal levinuim. Kõplased kuuluvad tõrvakõplaste "seltsi". Puust tõrva väljapõletamine oli siin üks elatusallikatestki. Tõrvapõletamine on juba väga vana kunst. Tõrva kasutati puidu mädanemise vastu, paatide veekindluse tõstmiseks, tõrvati pilpa- ja laastkatuseid, võrgulinad keedeti tõrvaga, kuuma puutõrvaga immutati vankri puitosad. Rannarootslased ütlesid: "Kõike, mis sa teed - tõrva!".

Tõrva saadi vanadest, aastasadu maa sees olnud tõrvastest männikändudest koos juurikatega, mida koguti vanadelt soomaadelt ja turbarabadest. Tõrvapõletamisplatsil lasti neil kaks aastat kuivada. Mida kauem kuivas, seda rohkem sai tõrva. Tõrva põletati hilissügisel maa sisse kaevatud aukudes, kuhu laoti peale laega müür. Laes oli auk toruga, mille all tõrvaämber. Pada kännutükkidega asetati kummuli laele, paja peale tehti tuli. Tõrv nõrgus toru kaudu ämbrisse.

Tõrvakõplased olid oma ameti üle uhked. Kui odratolgus, kes elas Käinas ja pidas õllejoomist tähtsamaks, siis ütles tõrvakõplane: "Minu amet on vanem. Kui mina juba tõrva põletasin, siis sina hingasid alles lõpustega".