16. SUUREMÕISA LOSS

 

• Peale Käina kiriku varemetega tutvumist sõida tuldud teed tagasi, pööra bensiinijaama juurest paremale ja 12 km kaugusel on meie reisijuhi viimane peatuskoht. Peale silti "Suuremõisa" ületad jõe ja pöörad kohe paremale. Punastest kividest katustega hoonete vahelt paistabki üle 200 aasta vanune Suuremõisa loss.

Kunagi asus siin Allika küla, hiljem nimetati mõisat küla järgi. 1586. aastast kutsuti mõisa kiriku järgi Pühalepa mõisaks,, hiljem juba Suuremõisaks (saksa k Grossenhof).

18. sajandil sai siinsete valduste omanikuks J. de la Gardie järeltulija Ebba-Margaretha Stenbock (1704-1776), kelle algatusel loss ehitatigi (1755 - 1761). Tiibhooned on rajatud 1772. Ehituses kasutatud paekivid toimetati rohkem kui kahe kilomeetri kaugusel asuvast Hilleste paemurrust ehitusplatsile talumeeste käte jõul - kive anti edasi elavas ahelikus, kusjuures lossitööl tuli käia isegi 30 km kauguselt.

Hilisbarokkstiilis maja katab kõrge hollandi katus. Lossis on 64 tuba. Hoone esiküljel ja rohuaia poolsel foonil asusid rooma numbritega kellad, mis olid omavahel võlliga ühendatud. Lagesid kaunistasid karniisid ja ornamendid. Nikerdused ilustasid teisele korrusele viivat treppi, uksetahvleid ja sisemisi aknaluuke.

Lossil olevat olnud kaks maa-alust käiku. Üks neist viinud Pühalepa kirikusse altari alla, teine aga 1,5 km eemal asuvasse Suuremõisa jõe äärsesse Ussikeldrisse.

Lossi ümbrusse oli kaevatud 6 tiiki, rajatud park ja aed, mida ääristas punaste kividega kaetud müür.

Peala ema surma sai Suuremõisa omanikuks üks poegadest, Jacob Pontus Stenbock. Kuna tal oli palju võlgasid, siis müüdi loss 1796. aastal Ungern-Sternbergile, kes juba 1781. aastal oli krahvinna teise poja käest ostnud Kõrgessaare mõisa.

Asunud elama Suuremõisa, võttis Hiiumaa nüüdne omanik isiklikuks elamiseks kolm tuba härrastemaja paremas tiivas (kabinet, magamistuba, garderoob), kusjuures vasak tiib oli paruni perekonnaliikmete jaoks. Ülemisel korrusel asusid saal, võõrastetoad, salongid. Kahes tiibhoones olid valitseja, kirjutaja ja teiste ametimeeste eluruumid. Lossis olid veel kontoriruumid ja suur peretuba lihtrahva jaoks. Lossipööningul oli kahekordne lagi, kuhu parun olevat röövitud vara peitnud.

19. oktoobril 1802 tappis parun kabinetis oma laeva "Brig Morian" rootslasest kapteni Karl Johannes Malmi. Selle eest saadeti parun Siberisse asumisele.

Loss on ajaloolise ja arhitektuurimälestisena võetud riikliku kaitse alla.

Praegu on lossis kaks kooli: Suuremõisa Põhikool ja Suuremõisa Põllumajandustehnikum. 1993. aasta 1. septembri seisuga võeti Suuremõisa Põllumajandustehnikumi, mis on ainus ametiharidust andev õppeasutus Hiiumaal, 34 õpilast.

• Sellega on meie reisijuhi nn. tuletorni ring täis.

• Juba reisi alguses ütlesime, et kõike ei ole selle reisijuhiga võimalik tutvustada. Loodan, et oled selle ringi jooksul kokku puutunud ja tuttavaks saanud ka nähtusega, kelle nimi on HIIDLANE ja kes esineb ainult siin ja ei kusagil mujal maailmas (nii väidetakse Hiiumaa arengukontseptsioonis 1993. aastast). Hiidlased on oma eripära üle uhked ja lihtsad.

• Eraldi kultuurilooliseks piirkonnaks kuulutamiseks peetakse meid väikeseks, saarlastega liitmiseks suureks, läänlastega kokku lükkamiseks peame end ise liiga erinevaks ja Põhja-Eesti jaoks piisavalt kaugeks.

• UUTE KOHTUMISTENI UUTEL RINGIDEL!