4. HELMERSENI KIVIKÜLV

 

Esmakordselt kirjeldas ja iseloomustas seda kivikülvi 1871 ja 1879 vene geoloog Gregor Helmersen. Tema nimega seotud külve on Eestis mujalgi. Helmerseni kivikülvi iseloomustas ta kui kõige suurepärasemat gruppi soome päritoluga rändrahne, mida ta Baltimaadel on näinud.

0,5 ha suurusel maa-alal on üle 80 kivi, mida jää on siia kandnud. Lisaks nendele kividele väärib märkimist ka selle koha aluspõhi. 1970. a. lõpust alustati puurimistega ja leiti, et kuna kristalsed tard- ja moondekivimid asuvad ainult 5 m üle merepinna, siis arvati, et siin on graniidivarusid üle 20 miljoni tonni. Õnneks kaevandamise plaanid ei täitunud. Uuringuid jätkati ja nüüd on teada, et Kärdla asub iidses kraatris, mille on tekitanud meteoriit. Kraatri servad ongi Paluküla ja Tubala keskkohad. 400-500 miljonit aastat tagasi tekkinud kraater ristiti Kärdlaks ja tema ringvalli tuleb kaevandamise asemel hoopis kaitsta.

Kärdla meteoriidikraater on ka üheks omapäraseks veemaardlaks, mille põhjast pumbatakse reliktset mineraalvett. Seda tuntakse lauavee "Kärdla" nime all.