KASSARI KABEL JA SURNUAED

Sõida sama teed tagasi, pööra Leigri kuju juurest paremale ja jätka sõitu (u 2 km), kuni viit juhatab Kassari kabeli juurde. See 1,5 km teelõik on kruusatee. Möödud Kassari seltsimajast (valge kivimaja vasakul), Ristitee tuulikust ning peatud surnuaia värava lähistel.

Foto: Hanno Luukas
Foto: Hanno Luukas

Kassari kabel ehk kunagine Pühalepa kiriku abikirik on armsalt romantilise ilmega ehitis. Praegu peetakse seda ka ainukeseks tegutsevaks rookatusega kivikirikuks Eestis. Arvatavalt on see pärit 18. sajandist, sest kabeli sise-seinal olevat aastaarvu 1801 seostatakse suurema remondiga. Arhiivi-teadete kohaselt oli siin enne praegust kirikut puust kabel, kuid sellest teame vähe rääkida. Mälestuste kohaselt olnud kiriku külge ehitatud väike lisaruum esialgu mõeldud mõisnike Stackelbergide hauakabeliks. Tegelikkuses seisab Stackelbergide hauaplats aga otse kabeli kõrval. Surnuaeda on maetud teisigi kultuuriloos tuntud inimesi. Siin puhkavad luuletajate M. Underi ja D. Vaarandi esivanemad. V. Panso raamatust “Naljakas inimene” paljudele tuttavaks saanud Lepa Anna (Anna Sooba) haud on samuti siinsel surnuaial (vt surnuaeda tutvustavat lisatahvlit värava juures). Nii kunsti, kirjanduse kui ka rahvajuttude kaudu on teada Ilusa Villemi ehk Villem Tamme nimi, keda J. Köler kasutas Kristuse modellina, maalides Kaarli kirikule tööd “Tulge minu juurde kõik”. Näitlejast suvehiidlane Olev Eskola, kes lahkus meie hulgast 1990. aastal, on samuti sängitatud Kassari mulda.

Kassari kabel seisis nõukogude ajal tühjana, uksed lahti. Sel ajal said kaduma ka kabeli kellad, millest üks hiljem salapäraste rännakute järel tagasi jõudis.

Suurem lagunemine suudeti kolhoosi, entusiastide ja muinsuskaitse abiga küll ära hoida, kuid pühakoja saatus tegi endiselt muret. Muuseumis olid hoiul mõned väiksemad esemed. See kõik aitas aga nõnda palju, et 1992. aastal taaspühitseti kabel kirikuks ning praegu tunnevad sellest rõõmu nii kohalikud inimesed kui ka saare külalised.

Legendid ja lood

Mõneti legendaarseks tegelaseks on saanud mõisa lihtsameelne seakarjus Vesingi Aadu, kelle hauaplats otse mõisnikega ühes rivis seisab. Kuna Aadu lihtsameelsust seostatakse mõisnike peksulembusega, maksti teda nende kõrvale mattes omal moel mõisnikele kätte.

Aadul oli aga hea suuvärk. Kord kutsutud ta mõisa aru andma, miks sead vilja pääsesid. Selle peale vastas Aadu: "Kui Vanajumal ei saanud emist nii tiheks, et pörsad välja ei pääse, kus ma siis seda aeda pidin saama."