Hiiumaa on sinu saabumist oodanud. Tere tulemast!


Hiiumaad saab avastada mitmel moel: omapäi ringi uidates, seljakott seljas, giidi juhatusel olulisi paiku läbi käies või kaardi ning reisi-raamatu abil ise marsruute kokku seades. See raamat on üks neist headest abilistest, mis aitavad eksimist vältida ning saarest mõningast aimu saada.
Kust selline nimi – tuletorniring? Võiks öelda, et tegu on ühe aastate-taguse mõtte värskendamisega. 1990. aastate alguses töötas vaba-tahtlikuna Hiiumaal tänaseks juba legendaarseks muutunud rahukorpuslane Douglas Wells Nebraskast. Oma seiklustest Eestis on ta kirjutanud raamatu. Üheks asjaks, millega ta Hiiumaale jälje jättis, oli seesama tuletorniring ehk viidastatud ja märgistatud sõidu-skeem ning raamat seletustega autoturistile. Nüüdseks on suur osa neist tuletorni kujutisega puusiltidest ajahambast puretud, lisandunud on uued ja kaasaegsed, mistõttu vajavad ümberkirjutamist ka juhatavad ning seletavad tekstid. Ka objektide osas on tehtud muudatusi – kuid idee jääb samaks. See raamat on kui abimees esmaseks ja kiireks tutvumiseks imekauni Hiiumaaga. Ja kui südamest käib läbi jõnks, siis jää kauemaks või tule ikka ja jälle tagasi ning avasta lõpuks see, mis Hiiumaast Hiiumaa teeb.

Tasub teada
Kui teed plaane Hiiumaale tulekuks, tea, et sõidad tegelikult Eesti kõige väiksemasse maakonda (1 023 km²), mis koosneb paljudest pisisaartest, laidudest, karedest ja mõnest suuremast saarest nagu Hiiumaa (989 km²) ja Kassari (19 km²). Ka Hanikatsi ja Saarnaki laiul elati veel 1960.–70. aastatel, kuid praegu seal püsielanikkond puudub.
Hiiumaale pääseb Rohuküla sadamast, mis jääb Haapsalust 10 km kaugusele. Praamisõit kestab poolteist tundi.
Hiiu maakond on Eesti metsarikkaim. Rõõmu teeb seegi, et kõik peateed on asfalteeritud. Ometi tuleb meeles pidada, et väikestel metsa-teedel on parem jalutada kui autoga sõita. Hiiumaa on väga liivane (võid kinni jääda!) ja õrna pinnakattega, mis autorataste all kergesti hävib. Suvel on saared sageli liigkuivad, nii et lõkke tegemine kus juhtub tuleb ära unustada. Peatu parem mõnes majutuskohas, kus enamasti on loodud kõik võimalused ka tule ääres olemiseks ja muude suve-mõnude nautimiseks. Telkida tohib ainult selleks ette nähtud kohtades. Majutusvõimaluste kohta leiad lisainfot aadressil www.hiiumaa.ee. Hiiumaa asub teadagi madalas meres, mistõttu meil leidub ujumiseks palju mõnusaid lahesoppe. Inimene ei tohi aga kunagi unustada, et meri võib ka ohtlik olla. Rannikumeres esineb allikakohti ja lihtsalt sügavamaid auke, mis ujujat ehmatada võivad. Omaenese võimeid ei tohi merega seoses üle hinnata.
Kaardilt oled Hiiumaa imepärast kuju kindlasti juba tähele pannud. Mõni arvab, et saar on ilmselgelt ristikujuline. Kuna nimi Hiiumaa võib tuleneda pühadest metsadest ehk hiitest, võiks ristisümbol pühadust mingil moel kinnitada. Hiiumaa nimi võib tulla aga ka hiidudest ehk vägilastest, ja kui hoolega vaadata, tõuseb vägilase pikk nina Kõpu poolsaarel hästi esile. Mõnele näib, et saar on justkui merre laskuv pika kaelaga lind – luik arvatavalt. Laulusalmides ja kirjandusteostes võrreldakse aga saart neljanukilise timpsaiaga. Vaata ja mõtle.
Selge on ka see, et saar pole kogu aeg sellise kujuga olnud. Teda on aastatuhandeid vorminud meri, tuuled ja inimesed. Ja Hiiumaa kerkib tasapisi, ikka nii umbes 3 mm aastas.
Praegu on teada, et juba rohkem kui 450 miljonit aastat tagasi oli üks osa praegusest Hiiumaast vee peal. See juhtus meteoriidi merre-langemise tõttu. Keegi seda imelist moodustist muidugi ei näinud, kuid 4-kilomeetrise läbimõõduga kunagise kraatri ringvall on looduses tänaseni tajutav ning geoloogide uuringud kinnitavad, et see tol ammusel ajal tõesti üle merepinna ulatus.
Vahepealsete miljonite aastate jooksul jõudis saar uuesti lainetesse kaduda, seejärel jääga kattuda ja alles umbkaudu 10 000 aastat tagasi taandus jää sedavõrd, et haljast maad paistma hakkas. Esialgu kerkis kiiresti Kõpu poolsaar (kus praegu asuvad Lääne-Eesti kõrgemad mäed). Tõepoolest nagu kringlitainas. Tahenemine võttis aega. Kivid kukkusid jää seest välja nagu rosinad. Meretuuled lennutasid liiva-valle. Polnud just ahvatlev paik elama asumiseks. Samas teame, et kala-mehed-hülgekütid märkasid saarekest juba seitsme ja poole tuhande aasta eest, sõitsid kohale, elasid maatükil mõnda aega ja kadusid siis kodu-paikadesse tagasi. Kes nad olid, kust tulid, pole napi leiumaterjali põhjal kerge selgeks teha.
Püsiasustuse tekkimise aeg on seni veidi ebamäärane. Põlispõllud on teada küll juba 11.–12. sajandist, kuid ilmselt saame paiksest, olgu või väikesearvulisest kogukonnast rääkida palju varasemast ajast alates.