KÕRGESSAARE-VISKOOSA

Parklast väljudes pööra paremale ja sõida kaks kilomeetrit, kuni viit juhatab Kõrgessaare mõisasüdamesse.

Foto: Meelis Lokk
Foto: Meelis Lokk / www.fotokogu.com

Kõrgessaare tööstusasula asub Ninametsa poolsaarel. Ühtlasi on see vana mõisasüda, mida on näha üksikutest vanapärastest ehitistest, nagu maakivist viinaköök (19. saj. II pool) või lagunevad aidad ja keldrid. Mõisaaegne on ka puust valitsejamaja, mis viimastel aastakümnetel on olnud kasutusel nii lasteaia kui ka algkoolina, viimasel ajal kohaliku seltsimaja ning raamatukoguna. Viinaköögi ees jahutustiigi taga seisab kahest kivimürakast mälestusmärk, mis on pühendatud Neckmansgrundil valvanud ja esimesel sõjaööl põhja lastud tulelaeva meeskonnale. Töö autoriks on R. Kuld.

Kõrgessaare mõisat, mille peahoone ja paljud kõrvalhoonedki on tänaseks hävinud, on valitsenud kõik kuulsamad Hiiumaa mõisnikesuguvõsad, sealhulgas De la Gardie'd, Stenbockid, Ungern-Sternbergid ja Stackelbergid. Kuna mõis asus kariderohke mere vahetus naabruses, tuli seal ka meremuredega silmitsi seista. Õige sagedasti tegeldi hätta sattunud laevameeste või laadungi päästmisega. Päästjaid peeti meeles hõbekarikate ja muude kingitustega. Mäletatakse ka seda, et nii mõnigi kord olnud mõisa aed täis kuivavaid sametkangaid ja muud peenemat kraami.

Aasta enne oma surma (1909) müüs E. A. P. K. von Ungern-Sternberg suure osa siinsetest aladest H. Koganile, see omakorda aktsiaseltsile Viscosa, mis kavatses siia ehitada Eesti esimese kunstsiidivabriku. Põhiline töö käis aastail 1911-1914. Vabriku esimene etapp valmiski aastaks 1914, mil anti ka proovitoodang.Tooraineks vajalikku tselluloosi veeti Soomest ja Venemaalt. Alanud maailmasõda tõmbas kõigele kriipsu peale, vaevalt kuu aega töös olnud seadmed evakueeriti. Nimi aga jäi, isegi pärast seda kui Vene soldatid vabriku 1917. aastal õhku lasksid.

Hiiglaslikud varemed ootasid paremaid päevi, kuid iseseisvusaastail ei läinud käiku ükski jutuks olnud plaanidest. Uuesti alustati Kõrgessaares tööstuslikku tegevust alles sõjajärgseil aastail, mil hooned kohandati kala- ning lihatöötlemise ettevõteteks. Imelik küll, kuid kohalikud hakkasid kujunevat töölisasulat kutsuma võõrapäraselt Viskoosaks. Ametlikult on see praegu vaid nimi bussiootepaviljonil. Sadam kannab aga Kõrgessaare nime ja seostub nii kohalikele kui ka suvekülalistele ennekõike lestakalaga. Siitkandist püütakse selle kala suurimad saagid Hiiumaal.

Tänast Kõrgessaaret võib pidada tõeliseks arhitektuuriliseks kurioosumiks, kus saaks korraldada omapäraseid nö elamuajaloolisi ekskursioone. Alles on veel mõisaaegne moonakamaja, samuti sõjajärgsed suured ja venepärased sõjaväeelamud ning terve linnaosa hilisema nõukogude perioodi korterelamuid, sekka eramuid. Nii värvikat kooslust on mujal Hiiumaal raske leida.

Tööstuslik taust on nõudnud ka suuri investeeringuid. 1990. aastail avatud puhastusseadmed olid arenevale Eestile sedavõrd olulised, et sellele käisid nurgakivi panemas nii Rootsi peaminister Carl Bildt kui ka Eesti peaminister Mart Laar.

Lähiümbrus

Vaadata tasuks Ungru kivi. Kivina pole ta küll hiiglane, kuid seotud lugudega valetuletornist.