Sissejuhatus
Tuletorniringi raamat
1. Põhilise leppe kivid
2. Pühalepa kirik
3. Suuremõisa loss
4. Suursadam
5. Soera talumuuseum
6. Kärdla
7. Ristimägi
8. Tahkuna tuletorn
9. Reigi kirik ja surnuaed
10. Kõrgessaare-Viskoosa
11. Kõpu tuletorn
12. Vanajõe org
13. Sõru sadam
14. Orjaku linnuvaatlustorn
15. Hiiumaa Muuseumi ekspositsioonimaja
16. Sääre tirp
17. Kassari kabel ja surnuaed
18. Hiiu Vill
 

Supported by European Union
 
 

SUUREMÕISA LOSS

Liigu kiriku juurest edasi (mitte tuldud teed), kuni jõuad asfaltteeni, keera paremale ning sõida tammeallee suunas. Esimesel suuremal ristteel pööra vasakule, möödu lossist ja peatu tagumises parklas.

Foto: Tiit Leito
Foto: Tiit Leito / www.fotokogu.com

Loss on muidugi hellitusnimi saare suurimale ja uhkeimale mõisahoonele. Mitte ainult legendid ei muuda seda paika põnevaks, vaid ka tõsielulood.

Enne seda mõisat oli kusagil siin-samas Pühalepa ehk Hallika mõisakompleks, mis juba 17. sajandil kuulus De la Gardie'de perele. Mõisa vägevusest andis tunnistust seegi, et aastast 1633 hakati seda paika Grossenhofiks ehk Suuremõisaks kutsuma. Mõisal oli juba siis palju kõrvalhooneid ning uskumatult suur puuviljaaed. Praeguse mõisahoone laskis 18. sajandi keskel ehitada krahvinna Ebba Margaretha Stenbock (1704-1775), Jacob De la Gardie (1583-1652) otsene järletulija, pojapoja tütar. See leskproua, kes oma kümmekonna lapsega Hiiumaale elama asus, võitles Vene tsaaririigi käest tagasi oma esivanemate õigused, õigemini maad. Krahvinna viimseks puhkepaigakski on hauakabel Pühalepa kiriku juures kalmistul.

18.-19. sajandi vahetusel leidsid mõisas aset dramaatilised sündmu-sed. Kirjanduse kaudu kuulsaks saanud Otto Reinhold Ludwig von Ungern-Sternberg (1744-1811) oli võlgade küüsis vaevlevast koolivennast Jacob Pontus Stenbockist (1744-1824) parem ärimees, mistõttu ostis viimaselt juba varem omandatud Põhja-Hiiumaa mõisatele lisaks 1796. aastal ka Suuremõisa. Õnne ei jätkunud aga kauaks. Pere vanim poeg sooritas enesetapu ja isa surmas tüli käigus rootslasest laeva-kapteni K. Malmi. Pärast pikka kohtuprotsessi mõisteti O. R. L. von Ungern-Sternberg 1803. aastal sundasumisele Siberisse Tobolskisse. Kohtuprotsessil oli palju juttu ka laevade kaaperdamisest, inimeste kadumisest ja kaupade varjamisest. Mõrtsukatöö leidis kohtusaalis kinni-tust, aga Ungern-Sternbergile süüks pandud laevarööve ei suudetud tõestada. Laevadelt "varanduse" hankimine oli tollal kaunis tavaline tegevus nii talu- kui ka mõisameeste hulgas. Igal juhul jäi mereröövi ja mõrtsukatöö vari paruni pea kohale rippuma. Ja mis seal salata, ripub tänini.

Pere käest nende valdusi õnneks ära ei võetud ja Ungern-Sternbergidest saame Hiiumaaga seoses rääkida veel järgneva 140 aasta jooksul. Viimane tõeline mõisaomanik Evald Adam Gustav Paul von Ungern-Sternberg suri ootamatult 1909. aastal, järglasi jätmata, mistõttu algasid mõisas keerulised ajad. Suur osa mõisa rikkalikust raamatukogust ja muustki varast müüdi ja kanti laiali I maailmasõja ajal ja sellele järgnevail aastail. Eesti iseseisvusaja alguses asus Suuremõisa lossi kool, kuid osa ruume jäeti ka vananevate Ungern-Sternbergide, õde-venda Helene ja Klausi valdusse. Viimastel Ungrutel endil lapsi ei olnud, kuid see-eest on külalapsi selles mõisas haritud tänaseni välja. Hetkel toimetavad hoones nii Suuremõisa Tehnikum kui ka Suuremõisa põhikool. Koolid on mõisahooneid ühtaegu nii kulutanud kui ka alles hoidnud.

NB! Mõisapargiga tutvumiseks on võimalik läbi käia ka suurepärane õpperada (jälgi tähistusi ja infotahvleid). Peahoones on avatud ajalootuba, tellida saab lossituure.

Legendid ja lood

Mõisa kohta liigub igasuguseid salapäraseid jutte. Hääli ja vaime on seal mitmel ajal kuuldud-nähtud, eriti öösiti. Kunagi, kui mõisas olid veel Stenbockid ja kirikuõpetaja Chalenius (1741-1776), keda rahvas Kalleuseks kutsus, Pühalepas teenistusi pidas, läks asi õige hulluks. Seda vist seetõttu, et mõisahärrad kaardimänguhoos tähelegi ei pannud, et Vanatühi ise nende sekka tuli. Ka teadis vanarahvas rääkida, et Vanapagan tahtnud ilusat mõisat selle valmimise järel hoopis endale saada. Et mõisahärrad ei andnud, tuli Vanatühi rahvast igal ööl hirmutama. Nii kutsutigi viimaks kirikuõpetaja mõisast kurja välja ajama. Õpetaja tuli mõisa, viskas end sinna tuppa, kus tondid käisid, sohva peale seliti ja lõikas puuõuna pooleks. Ühe õunapoole pani laua peale, teise endale rinna peale. Vanakurja tulekust andis märku see, et lauapealne õunapool kirikuõpetaja käes oleva poolega kokku lendas. Seejärel hakanud kirikuõpetaja kurja vaimu sõnu lugema. Kõige lõpuks teinud ta iga ukse peale kolm risti ja lugenud iga akna peal seitse issameiet. Kus aga avaus oli, sinna rist tehti. Kirikuõpetaja sai oma sõnadega ja püha väega ikka Vanakurjale vastu. Pärast seda istunud viimane rahulikult omas sepikojas Kallastes (Kallaste pank), kust külanaised ta lõpuks märgade särkidega hoopis välja peksid.

 
eelmine kaart järgmine
       
       
       
       
avalehele avalehele in english Suomeksi auf Deutch