|
KÕPU TULETORN  Kärdla-Kõpu
maanteele pääseb läbi aleviku, nii et sama teed tagasi ei pruugi minna. Kõpu
tuletornini on veel maad. Vahepeatuseks sobib hästi väike Luidja küla, kus
on ka kaunis liivarand. Sealt edasi tuleb teha valik: kas jätkata vanal käänulisel
teel, mille mõned kilomeetrid on asfalteerimata, või minna viida järgi Emmaste
suunas, kust 3 km pärast pääseb uuele sirgele Kõpu teele.
Tuletorni viida juures paremale pööramise järel tuleb valida vasakule, üles
mäkke suunduv tee.
Nagu valgeis rõivais matsakavõitu maanaine, punane palmik peas ja silm säramas, seisab mäe otsas iidne Kõpu tuletorn. Eks 6 000 tonni kive ja 36 meetrit kõrgust räägi iseenda eest. Tuletorni eelajalugu algas rohkem kui 500 aastat tagasi, mil tõhusat maamärki vajas ennekõike Hansa Liit, mille kaupmehed kurtsid laevade kadumist Läänemerel. Nii polegi ime, et Tallinna Raad hakkas Hansa Liidu palvel Saare-Lääne piiskopilt paagi tarvis ehitusluba kauplema. Asukohaks vaadati valmis kõrge Andrusemäe seljandik ning lõplik kokkulepe ehitustööde osas jõustus aastaks 1500. Praegu kutsutakse seda Hiiumaa kõrgeimat mäge (68 m) Tornimäeks. Rannaröövist igapäevast tulu lootvad hiidlased ei olnud aga paagist sugugi huvitatud, vaid muretsesid pigem mereandide vähenemise pärast. Ehitustöödega alustati 16. sajandi esimesel kümnendil, ilmselt 1504. aasta paiku. Häda oli nende hiidlastest töömeestega, kes ettemaksu saamata kuigi meelsasti kohale ei ilmunud. Ka sõjad, katk ning nälja-aastad pidurdasid ehitustöid. Aktiivseim tegutsemisperiood langes ajavahemikku 1514-1519, mil muude ametimeeste kõrval askeldas ehitusplatsil korraga 15 kiviraidurit. Aastaks 1531 sai umbne kivitorn esialgsel kujul enam-vähem valmis, kuid kohe algasid uued läbirääkimised paagi kõrgendamiseks. Piiskopid kauplesid ehituslubade andmise eest soodustusi soolaostuks või veiniandamit. Tallinna Raad oli sunnitud mitmel korral ka järele andma. Ajaloolised dokumendid annavad alust arvata, et päris tuletorniks sai Kõpu alles 1649. aastal, mil ehitise välisküljele tehti puust trepp ning tippu vinnati rest söe ning puude põletamiseks. Aastas kulus 800-1000 sülda umbes arssianapikkusi põletuspuid. 1652. aasta ettekirjutustes seisab, et tuli olgu tugev, süllakõrgune, ja vahimees ärgu tule põlemise ajal magagu! Ometi kustutasid vihm ning rajutuul märgutule õige sageli. 1659. aastal anti torn eravaldusse ning selle majandamist korraldasid üksteise järel nii De la Gardie'd, Stenbockid kui ka Ungern-Sternbergid - kõik Hiiumaa ajaloos tuntud ja tegusad mehed. 1660-ndatel aastatel ehitati torni välisseinale raudtrepp. Suuremad ümberehitused leidsid aga aset alles 1810. aastast alates, mil ehitist hakkas haldama Vene kroonu. Siis raiuti torni sisemusse ka tänaseni kasutatav trepikäik. 1845. aastal nõudis ülaossa tekkinud pragu juba ulatuslikumaid ümberehitustöid, mille käigus sai torn viimaks oma lõpliku kõrguse. Lahtine tuli asendati peagi õlilampide ja peeglite süsteemiga, lambiruum prismadega osteti 1900. aasta Pariisi maailmanäituselt. 20. sajandi esimesel poolel kasutati valgustuses veel atsetüleengaasi ja alles 1963. aastal mindi üle elektrilisele automaatsüsteemile. 1980. aastate lõpus hakkas torn kiiresti lagunema (arvatavalt vale välisvärvi kasutamise tagajärjel). Niigi "korpulentsele emandale" otsustati selga tõmmata 10-15 cm paksune raudbetoonist kleit. Kõpu, mis on teadaolevalt maailmas pidevalt tegutsenud tuletornide seas vanuselt kolmas, näeb tuletornide vanaemana endiselt nooruslik ja kaunis välja. Nüüd, kui Ristna tuletorn on varustatud kaasaegsete raadioseadmetega, etendab Kõpu tähtsat rolli traditsioonide hoidmisel ja mõjub ennekõike oma kõrge ea ning nooruslikult värske väljanägemisega, olles samas ainus tuletorn, mille otsast saab nautida kaunist vaadet. |
