“Sõin seda kallist eesti toitu, mõtlesin ülikonnale, mille olin kuu aja eest ostnud Londoni ärilinnaosa kaubanduskeskusest 78 naelaga (umbes 1600 krooni, ei olnud plastikust), ja miski minus keeras vindi üle. Mis toimub ümberringi, mis toimub kõigi nende inimeste peas, kes pimedalt jooksevad, ostavad ja söövad ja seda aina enam hindadega, millele ei saa vastu isegi Euroopa kallimateks peetavad linnad? On see inimlik rumalus, torm enne vaikust või majanduslik paradoks? Või on viimnepäev tõesti kätte jõudmas ja homne pole enam oluline?”
   (Andres Laisk, “Täna ei ole teie melu viimane päev.”)

“Nagu minu suust tulnud!” nii mõtlesin Andres Laisa kirjutatust, kui praamiga Hiiumaale sõitsin. Kuulsin, kuidas keegi kurtis, et toiduhinnad laeval on lausa röövimine. Ongi. Oleks toit siis vähemalt maitsevgi!

Võrreldes kolme Rohuküla ja Heltermaa vahel sõitnud laeva toidukvaliteeti, pean tunnistama, et Ofelial on kõige parem kokk. Seda laeva meil praegu ei ole, seega võrdlen Prantsuse liha Scanial ja St Olal, mõlemad kehvakesed, tuimad ja vintsked.

Hind? No ikka kenasti üle 100 kr, läinud aastal veel 80 kr – hinnaklass, mis peaks olema tunnistus kõrgest kvaliteedist. Ma ei pea isegi kahtlema, et ehk on tegu värske lihaga, ei. Ikka külmutatud ja jumal teab, millal valmis küpsetatud.

No olgu, ärgem norigem, ehk tõesti samal päeval küpsetatud, aga seljankat pole mul laeval õnnestunud kuumalt saada, ikka mikrost tulnud ja leige. Seda siis vist küll samal päeval vaaritatud ei ole.

Kartulisalat, tule taevas appi, maksab juba sama hinda, mis mõni aeg tagasi lõhesalat, jne jne.

Võrdlusi võiks jätkata, aga need viivad kõik ühte kohta välja – saame tüssata ja nöörida aga oleme nagu lambad ja ostame, sest kõht on tühi ja reisu ajal tahaks ikka midagi näkitseda.

Lahendus – enam ei söö! Kasvatan tairiba oma pekkide vahele ja saan suveks saledaks. Iseasi, kas sellest kellelegi teisele ka kasu on. Aga kui teised ka enam ei sööks?

KATRIN METSAND, laevareisija
Hiiu Leht
hiiuleht@hiiuleht.ee