XX- sajandi majandus


20. sajand tõi enesega kaasa kardinaalseid muudatusi maaomandussuhetes ja majanduses – talude päriseks ostmisega tekkis uusi maaomanikke, kes olid eluliselt huvitatud oma omandi rentaabluse tõstmisest. 10. oktoobril 1919 vastu võetud Maaseadus, mille kohaselt võõrandati kõik mõisatele kuulunud varad.

Kokku likvideeriti kahe aasta jooksul Hiiumaal 13 mõisa, jagati välja üle 270 asundustalu ning maad sai umbes 450 perekonda. Siia lisandus veel Kärdla vabrikuvallas muutusi läbi teinud maaomand.

1934. aasta seisuga oli Hiiumaa kõigi nelja valla elanikest 87,8% hõivatud põllupidamise, aianduse, mesinduse ja metsamajandusega. Teisel kohal oli tööstus – 3,3% (484), kolmandal transport ja side – 3,0% (451) ning neljandal juba nn „muu tegevus“ (1,8%). Veel oli statistikas välja toodud ühiskondlik tegevus – 1,7%, kaubandus – 0,7%, kalandus – 0,7% ning maja- ja isikuteenistus – 0,4%. Seega ei jää vähimatki kahtlust, et kõigi teiste majandusharude seas domineeris Hiiumaal konkurentsitult põllumajandus.

Tööstus

Siiski edenes ka tööstus. Esimese vabariigi ajal oli Hiiumaal 37 tööstuslikku ettevõtet: Emmaste vallas 1 saeveski, 4 meiereid; Käina vallas: 3 saeveskit, 4 jahuveskit, 1 villakraasimisvabrik, 1 tellisetööstus, 4 koorejaama, 1 juustutööstus; Pühalepa vallas: 4 saeveskit, 4 jahuveskit, 1 leivatööstus, 1 limonaadi- ja karastusjooke valmistav ettevõte; Kõrgessaare vallas: 1 saeveski, 1 jahuveski, 1 telliskivitööstus, 1 piimatalitus; Kärdlas: 1 kalevivabrik, 1 elektrijaam.

Huvitavad tootmisalad olid näiteks 1930-ndail aastail kompveki valmistamine Paladel ning Hans Liit’i peeglitööstus Kärdlas; 6-le töölisele andis leiba Jüri Post’i nahatööstus Kärdlas, mis tegeles naha parkimise, igasuguste rihmade jmt. tootmisega.

Esimese iseseisvuse lõpul sai jalad alla ka turbatööstus, mille toodang esialgu oli suunatud Kärdla kalevivabriku küttevajaduse leevendamiseks ja mis alustas tegevust 1937. aastal.

Hiiumaa suuruselt teine „vabrik“ asus Käinas. 20. sajandi alguses oli selle omanikuks Hugo Holmberg ning hoones jahvatati jahu ja tangu, saeti palke ning hööveldati laudu, töödeldi ümber villa ja villaseid kaltse. Vabriku viimaseks omanikuks oli kohalikest elanikest moodustunud grupp, kes suutsid tööstust tegevuses hoida 1941. aasta oktoobrini, kuni see sõjategevuse käigus pommitabamusest maani maha põles.

Nõukogude okupatsioon

1940. ja 1941. aastal seoses poliitilise võimu muutumisega kaotati eraettevõtlus. Teise maailmasõja lõppemisega see uus – riiklikul omandil põhinev majandamine kinnistus. Tööstus saarel oli esialgu tühine.

1940-ndate aastate lõpus kollektiviseeriti põllumajandus ning põllumajandus sai taas saare peamiseks majandusharuks.

Esimene kolhoos saarel - „Käina Säde“ - moodustati 1948. aasta oktoobris. 5. märtsiks 1949 oli Hiiumaal 5 kolhoosi. Veel 1949. aasta märtsi keskpaigas olid Hiiumaa kolhoosid igas mõttes ENSV kõige viletsamate näitajatega. Kohe pärast 1949. aasta küüditamist aga olukord muutus ning juba 1. juuliks oli saavutatud kolhooside maksimumarv Hiiumaal – 82.. Neist 76 olid n-ö tavalised kolhoosid ehk põllumajanduslikud artellid ning 6 kalurikolhoosid.

1950. aastast algas väikeste kolhooside liitmine. Hiiumaale oli 1. aprilliks 1951 alles jäänud 30 kolhoosi, sh 5 kalurikolhoosi. Väikekolhooside liitmine jätkus ka hiljem. 1975. aastaks oli Hiiumaal 6 põllumajandit: 1944. aastal asutatud Putkaste sovhoos (1977. a muudeti see sovhoostehnikumiks) ning 5 kolhoosi („Emmaste“, „Kõrgessaare“, „Rahu Eest“, „Sõprus“ ja „Ühendus“). Hiiumaa põllumajandus spetsialiseerus sarnaselt ülejäänud ENSV omale liha- piima-suunalisele tõuveisekasvatusele ja seakasvatusele. Lisaks arendati „Emmaste“ kolhoosis linnukasvatust. Taimekasvatus oli kohandatud peamiselt loomade söödavajaduse rahuldamiseks, kasvatati teravilja, kartulit, heintaimi, haljasmaisi, söödakapsast ja söödajuurvilja. „Sõpruse“ kolhoos spetsialiseerus köögiviljakasvatusele ning kasvatas saare elanike tarbeks ka puuvilja.

1970-ndail aastail tegutsesid Kärdlas väikesed metsa-, ehitus- ja kergetööstuse käitised – Hiiumaa metsamajandi metsapunkt (saematerjalid, ehitusdetailid), Hiiumaa Kolhooside Ehituskontori (KEK-i) tootmisbaas (ehitusdetailid), teeninduskombinaat „Hiiu“ (silmkoetooted), kalurikolhoos „Hiiu Kalur“ püünisetöökoda; tööstusettevõtete alla saab liigitada ka Saarte Trükikoja Kärdla osakonna, autobaasi nr. 15, tarbijate kooperatiivi käitised (pagaritööstus - leivatehas ning kondiitritsehh) ning Saarte Kõrgepingevõrkude Hiiumaa Võrgurajooni keskuse. 1950-ndal aastal asus Käinasse Hiiu masinatraktorijaam, millest arenes Hiiumaa rajooni põllumajandustehnika tootmiskoondis, mille üheks väljundiks oli põllumajandusmasinate remont.

Toonase Hiiumaa rajooni tööstuses domineeris toiduainetetööstus: „Hiiu Kaluri“ kalatehas Kõrgessaares, Tallinna liha- ja konservikombinaadi tsehh samas ja Tallinna Piimatoodete Kombinaadi Emmaste tsehh Viiternal. Põllumajanduskolhooside kõrvaltootmisharudest oli kaalukaim karusloomakasvatus – kolhoos „Rahu eest“ rebasefarm Palukülas ning nutria kasvandus Kassaris kolhoosis „Sõprus“, kus karusnaha kõrval väärindati ka liha.

Taasisesivumine

1992. aastal toimus taas poliitilise korra muutumine ning toimus majandustingimuste kardinaalne muutmine.

Seisuga 01.01.2010 oli Äriregistri andmetel Hiiumaal registreeritud kokku 1129 äriühingut ja ettevõtjat, neist aktsiaseltse 35, osaühinguid 528, tulundusühistuid 13, füüsilisest isikust ettevõtjaid 548 ja muid äriühinguid 5.