Hiiumaa ajalugu


Vanimad inimtegevuse jäljed Hiiumaal ulatuvad ajas tagasi kusagile 7 ja poole aastatuhande taha keskmisse kiviaega – siis külastasid toonast mõne ruutkilomeetri suurust “Kõpu saart” aeg- ajalt kiviaja hülgekütid. Millal Hiiumaale aastaringselt paigale on jäädud, ei osata praegu veel öelda: väike saar väikese metsaga ei saanud ainult küttimise ning korilusega tegelevatele hõimudele aastaringset eluaset igatahes veel pakkuda.

Umbes 4 200 aastat tagasi hakkab Eesti aladele sisse imbuma venekirveskultuuri hõime. Nemad tegelesid juba karjakasvatuse ning algelise maaviljelusega ning nende jaoks olid rannikualad elamiseks soodsad. Ka Hiiumaalt on venekirveid juhuleidudena leitud Kõpust, Ülendilt, Tatermalt, Tubalalt ning Nõmbast.

Pronksiaja leidudest Hiiumaal kindlaid andmeid ei ole. Nooremast rauaajast on taas juhuleide (ketikatke Sarvelt ja sõled Reigist ning Pühalepast), kalmeid Kõpus, Pühalepas, Metsakülas, teateid nüüdseks hävinenud kalmetest Arukülas, Suuremõisas ning Käinas, muinaspõldude jäänused Kõpus, Ojakülas ja Suurepsis ja kuigi raskesti märgatavaid muinaspõlde leidub kindlasti ka tänaseks metsa alla jäänud aladelt ning on 20. sajandil maade parandamise käigus ka hävinenud, tuleb leppida tõsiasjaga, et algelise maaharimise juures, mis niigi kehva huumuskattega põllud välja kurnas, saarel väga suurt asustust olla ei saanud.

Hiiumaa varaseim kajastus kirjutatud ajaloos esineb 1300-nate keskpaiku Gotlandil kirjapandud Gutasaagas. Seal kõneldakse Thielvarsi poegadest, kes loosi valikul pidid oma saarelt lahkuma, sest see ei suutnud suureks paisunud rahvahulka enam toita. Nad rändasid välja Aistlandi vastas asetsevale Dagaithi nimelisele saarele (mis on Hiiumaa). Siin ehitasid nad endale linnuse, aga mõne aja pärast liikusid edasi suundudes Väina (Daugava) jõge pidi sisemaale. Sündmuse aeg ei ole täpselt määratletav. Küll on see aga toimunud varem, kui senini varaseim täpselt dateeritav Hiiumaa mainimine. Rootslased ise peavad saagat analüüsinuna Thielvars’i (Tjelvard’i) tegutsemisajaks usuvahetuse aega, seega kusagil aasta 1000 paiku.

Täpne Hiiumaa teadaolev esmamainimise daatum on 1. oktoober 1228. aastal. Selle päevaga on dateeritud Saksa kuningas Heinrich VII läänistuskiri Saare- Lääne piiskopile Gottfriedile, kus Hiiumaa kohta käib fraas “insula deserta, quae dicitur Dageida” (“tühi saar, mida kutsutakse Dageida”).
1254. aastal toimunud maade jaotamisele Saare-Lääne piiskopkonna ja Saksa Ordu vahel, millega Ida-Hiiumaa läks Liivi Ordu ning saare lõuna- ja lääneosa Saare- Lääne piiskopi valdusse.

Ordu ja piiskopi ajal näib Hiiumaa elu naaberaladega võrreldes olnud suhteliselt hea. Seniste andmete järgi oli saarel kaks ametimõisat – üks Pühalepas, teine Vanamõisas ja vaid paar väikest eramõisat. 1558. aastal puhkenud Liivi sõda tõi olukorda aga kardinaalseid muutusi. Viimane Saare- Lääne piiskop Johannes V von Mönnichusen müüs kõik oma valdused 26. septembril 1559. aastal Taani kuningale Frederik II-le, kes andis need edasi oma nooremale vennale hertsog Magnusele. Sellega läks ka Hiiumaa lõuna- ja lääneosa 1559. aastast Taani valitsuse alla. Ida- Hiiumaal ordu- ala oli aga lühikest aega üldse kõrgema süseräänita. Kui viimane Liivi Ordu meister Gotthard Kettler sõlmis 1561. aasta novembris alistumislepingu Poolaga ning likvideeris sellega orduriigi jäi selle Maasilinna foogtkond, koos selle juurde kuuluva Ida-Hiiumaaga nagu õhku rippuma. See jäigi tervelt aastaks foogt Heinrich Wulffi juhituna iseseisvaks üksuseks. Wulff oli sõja puhkedes juba umbes 70-aastane mees ja ennast ebakindlana tundes otsis foogtkonnale ostjaid. Vähemalt 1562. aasta detsembris olid ta valdused juba Taani kuninga käes, Wulff ise suri aga 1574. aastal Fütenis. Seega vähemalt 1562. aasta detsembrist 1563. aasta septembrini on Hiiumaa tervikuna olnud seotud Taaniga.

31. juulil 1563. aastal puhkes Põhjamaade seitsmeaastane sõda Taani, Rootsi ja Lüübeki vahel ja juba sama aasta septembris vallutasid rootslased kogu Hiiu saare. 1576. aastaks oli sõjaõnn Liivi sõjas rootslastele selja pööranud ning nende kätte jäid vaid Tallinn ja Hiiumaa. Viimasest tuligi siis Harju ja Viru rüütelkonna meestele truuduse tagamiseks maid läänistada ning Hiiumaa sai nüüd sellise koormuse, et nii mõnigi talu oli jaotatud veel mitmelegi läänimehele. Hiljem rootslaste õnne edenedes võetakse neid lääne küll tagasi, aga need ajad, kus saare enamus koormisi kujutas endast andamite tasumist said jäädavalt mööda. Hiiumaa hakkas kuuluma Haapsalu lossilääni alla.

16. sajandi lõpus hankis endale saarel valdusi siinseid olusid hästi tundev Rootsi väejuht Hans Wachtmeister ning 1620. aastast sai ülejäänud maade valdajaks ning 1624. aastal omanikuks, teine Rootsi väejuht Jakob De la Gardie. 1628. aastal moodustati De la Gardie’le Haapsalu krahvkond (või härraskond), milles Hiiumaa oli koos Haapsalu linnuse, Haapsalu linna, Uuemõisa, Noarootsi, Vormsi, Taebla, Ridala, Lääne- Nigula ja osa Martna kihelkonnaga. Krahvkonda kuulusid veel Piirsalu Kullamaal ning Kolga ja Kiiu Kuusalus.

Hiiumaa oli eravaldus kuni 17. sajandi lõpuni. Siis, 1684. kuni 1691. aastani võeti De la Gardie’de kõik ning Wachtmeister’ite enamus maid reduktsiooni käigus tagasi Rootsi kroonile. 1700. aastal alanud Põhjasõda lõikas olude paranemise võimalused aga taas ära ja 1710. aasta sügisel läks Hiiumaa juba Vene krooni kontrolli alla.

1712. aasta veebruarist anti saare riigimaad rendile. 1715. aastal anti need koos Vormsi saarega Vene admiraliteedile; 1725. aasta detsembris jagati Hiiumaa riigimõisad taas rentnikele ning 1755. aastal tagastati kolmveerand Hiiumaast De la Gardie’de pärandina Stenbockidele. Viimase riigimõisana püsis saarel 1798. aastani Partsi. Peale nimetatud aastat oli terve saar kuni 20. sajandi alguseni taas mõisnike eravaldus.

Põhjasõja järgsel ajal kuulus Hiiumaa Eestimaa kubermangu ning selles omakorda Läänemaa kreisi (maakonda). 1783. aasta 3. märtsi ukaasiga moodustati Läänemere saartest eraldi oblast keskusega Kuressaares. Oblast jaotati kaheks – Saaremaa ja Hiiumaa maakonnaks. 3. juulil 1783. see ukaas muudeti ning Hiiumaa läks tagasi Eestimaa kubermangu Läänemaa maakonna alla. Veelkord - 1918. aastal oli Hiiumaa halduslikult seotud Saaremaaga - seda siis kui saksa okupatsiooniväed saared üheks Saaremaa kubermanguks ühendasid. See aga muudeti Eesti iseseisvumisega taas ära ning Hiiumaa seotus Läänemaaga kestis 1946. aastani.

1917. oktoobris okupeerisid Hiiumaa saksa väed ning Saksa riigi alluvuses oldi 1918. aasta novembrini.
21. novembril 1918 sai Ajutine Valitsus ühenduse Hiiumaaga, sidus selle taas Läänemaaga vahemikus 1918- 1940 oli Hiiumaa elu kogu riigi eluga analoogne.
Saare ajaloo eristumine muust eestist sai alguse 28. septembril 1939 Nõukogude Liidu poolt Eesti Vabariigile peale surutud vastastikuse abistamise paktiga, mis nägi ette nõukogude liidu sõjaväebaaside rajamise muude alade hulgas ka Hiiumaal.

Punaarmee maavägede sissemarss Eestisse algas 18. oktoobril, punaväelaste transport meritsi Rohukülast Heltermaale 19. oktoobril. Varsti kubises saar vene sõjaväest ja 1940. aasta märtsis kehtestati sõjavägede ülemjuhataja määrusega kord, mille kohaselt kõik isikud, kes soovisid viibida Kärdlas, Haapsalus, Paldiskis või Kuressaares üle kolme päeva, pidid selleks hankima kohalikult politseikomissarilt eriloa.

21. juuni õhtul 1941. aastal asus võimule Moskvale kuulekas Johannes Vares- Barbaruse juhitud uus kabinet ning esimesed avalikud sammud okupeeritud Eesti sovetiseerimise suunas astuti juuli algul, mil kuulutati välja Riigivolikogu teise koosseisu ennetähtaegsed valimised.

14.–15. juulil 1940 viidi läbi uue Riigivolikogu hääletamised ning äsja "valitud" Riigivolikogu otsustas juba 21. juuli kuulutada välja Eesti Nõukogude Sotsialistliku Vabariigi ja paluda NSV Liidu ülemnõukogult Eesti NSV vastuvõtmist Nõukogude Liidu koosseisu. 6. augustil otsustas NSV Liidu ülemnõukogu selle soovi rahuldada, viies sellega lõpule Eesti Vabariigi annekteerimise.

Ümberkorraldused majanduses algasid maareformist ja järjest laienevast natsionaliseerimisest. Maareformi aluseks sai 23. juulil 1940 Riigivolikogus vastu võetud deklaratsioon. Selle kohaselt pidid maa, maavarad, metsad, järved ja jõed kuuluma edaspidi riigi omandusse ning senistest maaomanikest said üleöö maakasutajad. Paika pandi ka üksikisiku kasutuses oleva maa ülempiir – kuni 30 hektarit. Piirnormist suurematelt taludelt tuli teha äralõikeid, mis arvati esialgu riigi maatagavarasse ning jagati seejärel välja maatameestele ja popsidele. Hiiumaal puudutas maareform väikeste talude tõttu siiski väheseid talusid, aga äralõikeid kindlasti tehti ja uusmaasaajadki ei jäänud Hiiumaal olemata.

Tootmisvahendite eraomanduse kaotamine sai samuti alguse Riigivolikogu 23. juuli deklaratsioonist, millega kuulutati kõik pangad, suurtööstusettevõtted, kaevandused ja transpordiettevõtted riigi omandiks. Hiiumaa riigistati esimeste hulgas Kärdla kalevivabrik ja J. Lõivokese ehitustööstus Kõrgessaare vallas. sama kuu 28. juulil natsionaliseeriti Hiiumaal Hiiumaa autobussiliinide pidaja Martin Leivalti ettevõte. 6. augustil riigistati Hiiu ühispank (Käinas) ja Kärdla ühispank ning 15. augustil Subtšenko ja Edenbergi ehitustööstus Tahkunas; oktoobris lisandus Emmaste vallas tegutsenud Jaan Vahtra metsatööstus.

Järgnenud kuudel laienes natsionaliseerimine kõikvõimalikele eraettevõtteile: kauplustele, restoranidele, kohvikutele, hotellidele, filmikontoritele, kinodele, teatritele, apteekidele, haiglatele, sanatooriumitele, kirjastustele, trükikodadele, koolidele, muuseumidele, avalikele saunadele, ühistegelike kindlustusasutustele, kortermajadele jne.

Nõukogude okupatsiooni kõige võikamaks peatükiks kujunes terror. Üldise hirmuõhkkonna tekitamine oligi repressiivasutuste (NKVD ja NKGB) eesmärgiks. Kõige efektiivsemalt aitas seda sihti saavutada 1941. aasta 14. juuni massiküüditamine. Hiiumaal, Vormsis, Muhus ja Saaremaal viidi 1.- 3. juulil 1941 läbi veel nn järelküüditamine.

16. oktoobrist 1941 - 3. oktoobrini 1944 allus Hiiumaa Saksa okupatsioonivägedele.
1944. aasta 6. oktoobril algas esimeste operatiivgruppide saabumisega saare elu korraldamine nõukogulike reeglite järgi.
Sõda iseenesest Hiiumaale erilisi purustusi ei toonud - hävines kalevivabrik, Kärdla sadam ning mõnikümmend hoonet. Küll kaotas saar sõjas langenud meeste, läände pagenute ning itta küüditute näol laias laastus 15% elanikkonnast.

2. augustil 1946 eraldati Hiiumaa Läänemaast iseseisvaks maakonnaks.
1950 26. septembril muudeti Hiiu maakond Hiiumaa rajooniks. 1952. aastal toimus veel üks haldusreform, millega Eesti NSV jaotati Tallinna, Tartu ja Pärnu oblastiteks ning Hiiumaa rajoon määrati Pärnu oblasti koosseisu. Oblastid likvideeriti 25. aprillil 1953. aastal.
1947. aastal algas Eestis sunniviisiline kollektiviseerimine. Tugines see ÜK(b)P 1947. a. 21. mai otsusele “Kolhooside loomisest Leedu, Läti ja Eesti NSV-s”. Kollektiviseerimine hoogustus eriti peale 1949. aasta märtsiküüditamist: 1949 oli Hiiumaal 82 kolhoosi, millest 1980- ndate keskpaigaks liitmiste teel jäi järele 6.

1970. aastate teisel poolel viidi Eestis läbi ülemaaline maa-asulate arvestuse korrastamine. Hulk väikekülasid liideti omavahel või suurematega. Reformi lõppedes kinnitati 25. veebruaril 1977 seadlusega uus Eesti NSV alevike ja külade nimekiri, Hiiumaa rajooni koosseisu kuulus uue jaotuse järgi neli külanõukogu, Kärdla linn, Käina ja Kõrgessaare alevikud ning 88 küla. Vabariigi Valitsuse 18. detsembri 1997. a. määrusega nr. 244 taastati külad ning Hiiumaale jäi 1 linn, 2 alevikku ning 182 küla.

1980-ndate aastate alguseks oli Nõukogude Liit stagneerunud ning jõudnud kriisi. 1985. aasta märtsis uueks NLKP peasekretäriks saanud Mihhail Gorbatšov alustas kriisist väljumiseks ellu viima uuenduskava. See pidi toimuma sotsialistliku ühiskonna täiustamise ja ümberkorraldamise (perestroika) abil. Majandusuuenduste kõrval tõusis 1986. aastast päevakorrale avalikustamine (glasnost), mis tähendas salastatuse vähendamist ja sõnavabaduse avardumist. Sellega kaasnenud ühiskonna surve alt vabanemine hakkas üha enam murendama senist poliitilist süsteemi. Eesti NSVs tähendas see poliitilise elu kandepinna laienemist rahvahulkadesse. 1988. aasta kevadel loodi Rahvarinne , millest kujunes lühikese ajaga Eesti kõige massilisem rahvaliikumine. Hiiumaal moodustati esimene rahvarinde tugirühm 3. mail 1988.

1989. aasta alguses pandi alus Eesti kodanike komiteede liikumisele, mis muutus kiiresti massiliseks. Hiiumaal algas komiteede moodustamine augustis 1989. Novembriks moodustati saarel viis komiteed.

10. detsembril 1989 toimusid Hiiumaa rajooni rahvasaadikute nõukogu valimised esmakordselt mitme kandidaadiga. Valitud 33 saadikut kogunesid 18. detsembril esimesele istungjärgule ja otsustasid esimese asjana luua Hiiu maakonna alates 1. jaanuarist 1990.
20. augustil 1991 kuulutatud välja riikliku iseseisvuse taastamine.