Eraldatuse pitseri all

Hiiumaa majandus tugines kaua aega põllumajandusele - seda nii mõisamajanduses kui talumajanduses. Siiski sundisid looduslikult kesised olud juba keskajal otsima täiendavaid elatusvõimalusi ka muudel majandusaladel. Raamivaiks tegureiks on seejuures alati olnud ühelt poolt kohaliku turu piiratus ning teisalt -  tooraine sisseveo vajadus ning toodangu väljavedamise vajadus. Siinkohal tuleb lahus hoida kodutööndus ja tööstus.

Euroopa poliitikas ja majanduses osalevate suurmaaomanike mõisate paiknemisega saarele (De la Gardie’d, Stenbockid, Ungern-Sternbergid jt.) hakkas ka Hiiumaal tootmine arenema suurtootmise suunas ning suurtootmise reeglite järgi – see tähendab, et kohalikke ressursse (loodusvarasid) parendavad ettevõtted hakkasid tööprotsesse organiseerima (jaotama) ning orienteeruma toodangu võimalikult maksimumi-lähedasele suurendamisele.

Esimesed saarelt välja müüdava toodanguga seotud ettevõtted olid otseselt kohaliku loodusliku tooraine väärindamisega tegelevad ettevõtted – lubjaahjud, klaasimanufaktuur ja soolakeedukojad.

Lubi

Ainsaks arvestatavaks tootmisharuks saarel oli 16. sajandi keskpaigani lubjapõletus. Mis ajal lubi Hiiumaa tooteartikliks sai, ei olegi võimalik täpselt tuvastada. Algus ja eeskuju tuli arvatavasti 1260-ndail aastail Saaremaa kivikirikute ja Haapsalu lossikiriku (1267) ehitamisega. Tänase teadmise järgi on ka Pühalepa kivist alg-kirik sellest perioodist pärinev. Ei ole usutav, et lubi oleks sisse veetud, eriti kui toorainena kasutatavat lubjakivi leidub laialt ning seda õhukese pinnase all. Juba Ordu ajal olid Hiiumaa lubjalaevad saavutanud tuntuse - viited Hiiumaa lubjalaevadest ulatuvad teadaolevais dokumentides 1549. aastasse.

Lubja väljavedu saarelt toimus 18. sajandi alguseni, mil metsaressursside piiratus vähendas lubjapõletust tunduvalt. Siiski lõppes see toodanguharu Hiiumaal alles 1960-ndail aastail kui toonase 1300-tonnise aastase toodangumahuga tegutsenud Hilleste lubjaahi töö lõpetas.

Sool

Üks omapäraseim tootmisharu Hiiumaa tööstusloos on olnud soolatootmine. Soola tähtsus toiduainete säilitajana ja toidulisandina on määratu ning nii on soola leiukohad kõikjal maailmas omandanud laialdase kuulsuse ja isegi strateegilise tähtsuse.

Hiiumaa enamasti madalad ranna-alad, kus kevadiste suurvete või tormide järel jääb merest äralõigatud veealasid päikeses auruma ning soolasid kontsentreerima, on vanal ajal nende soolasemate vete najal võimaldanud talumajapidamises kalli soola ostmiseks vajaminevat raha kokku hoida.

Kuuldused sellistest „soolaallikatest“ või „soolakaevudest“ on kohalikest randadest kaugenedes suurenenud ning eriti kaugkaubandusele rasketel aegadel (sõjad, meresõjad, kaubandusblokaadid) on Hiiumaalt mitmeidki kordi lausa riiklikul tasemel soola otsitud.

Kui 16. sajandi teisel poolel sattus Rootsi riik vaenutegevuse läbi naabritega, kelle seas oli ka Sundisid kontrolliv Taani, merelistel kaubateedel suluseisu ning kui kuninga kõrvu jõudis kumu Hiiumaa „soolaallikaist“, asuti seda ressurssi ka saarelt otsima.

1580-ndate aastate algul laseb kuningas Johan III Hiiumaa toonasel foogtil Hans Grotel rajada Õunaku maadele soolatootmise ettevõtte. Samal ajal hakati soola aurutama ka Reigi rannas olevate loopsude veest. Toodangu hulk ulatunud kuni 49 tonnini aastas.

Läänemere veest soola tootmiseks vajalik töökulu oli aga tohutu. Talupoegade korduvad kaebused ränga koormise üle soolakojaga seotud töödel, hulgalised talupoegade pagemised Hiiumaalt, aga ka sooladefitsiidi leevenemine viisid lõpuks selleni, et uus kuningas Sigismund III lõpetas 1594. aastal soolakodade kohustusliku tegevuse.

Väga töömahuka soolatootmisega mereveest aurutamise läbi puutusid osa hiidlasi kokku veel 19. sajandi alguses, mil Euroopa kaubandust dikteeris Prantsusmaa. Napoleoni kontinentaalblokaadi tõttu läks soola hind väga kõrgeks, mis viis Emmaste mõisa omaniku krahv Jakob Pontus Stenbocki mõttele asutada kohapealne soolatootmisettevõte. 1809-1812 tegutseski Tärkmal soolakoda, mis lõpetas tegevuse alles  soolahindade langus tõttu.

Klaas

36 aastat - aastail 1628-1664, tegutses Hiiumaa klaasitööstus. Sellegi tööstusliku ettevõtte saarele rajamise taga seisis Hiiumaal suuri maid omanud krahv De La Gardie. Oma hiilgeajal, 17. sajandi keskel, töötas ettevõttes 30-35 inimest.

Klaasikoda asus Hüti küla läheduses, Kõrgessaare, Käina ja Kõpu poole suunduvate teede sõlmpunktis. Toodanguks olid peamiselt aknaklaas, laboratooriuminõud, apteegi- ning meditsiiniklaasid. Hiljem lisanduvad veel pesemis- (tualett-) pudelid, lauaklaas (viinaklaasid), röömerid (veiniklaasid),  mõõduklaasid, silmaloputusklaasid meditsiiniliseks otstarbeks jne.

Probleemiks said raskused turustamisel - Hiiumaa klaasitööstuse "hiilgeajal" möllas Euroopas kolmekümneaastane sõda, samas olid halvenenud ka suhted Rootsi ja Venemaa vahel. Nii oli turu nõudlus Hiiumaa klaasi järele suhteliselt väike ning Hüti klaasimanufaktuur likvideeriti 1655. aastal. Mingi tegevus (tootmine oma mõisate tarvis jmt.) siiski kestis ning viimane dokumentaalne märge kunagi nii suurejooneliselt töötanud ja talupoegadele palju muret ning vaeva valmistanud ettevõtte kohta pärineb 1665. aastast.

Viin

18. sajandi viimastel aastakümnetel läks Hiiumaal nagu mujalgi mõisates hoogu viinapõletus. Selleks andis tõuke mõisnike üha kasvav rahavajadus, teiselt poolt aga Vene turu avanemine Baltimaade viinale ja sealt makstud hea hind. Eriti palju võisid mõisnikud teenida suurtelt viinahangetelt kroonule. Kroonule viina hankimisega tegelesid ka selle perioodi Hiiumaa kaks tähtsamat mõisnikku – krahv J. P. Stenbock ja parun O. R. L. v. Ungern-Sternberg. Eriti suurejooneliselt toimus viinapõletus Kõrgessaare mõisas.

19. ja 20. sajandi vahetusel tegutses Hiiumaa mõisates  veel 4 viinavabrikut: Suuremõisas, Vaemlas, Emmastes ja Kõrgessaares ning Kärdla mõisas õlletootmine.

Kangas

18. sajandi lõpul ja 19. sajandi algul arendasid mõisad muidki tööstusharusid. Pea igas saare mõisas olid tööl kangrud, kes tootsid riiet üldiselt oma mõisa tarbeks, ettevõtlikumad mõisaomanikud üritasid nende toodangut aga ka turule viia. Nii leidus 1780- ndate aastate teisel poolel Suuremõisas lõuendi-kudumistöökoda 10-12 kangasteljega ja purjeriide kudumistöökoda 14 kangasteljega. Nende töökodade saadused osalt müüdi lähematesse linnadesse, osalt läksid mõisa enda tarbimiseks. Aastase puhastulu lõuendi-kudumistöökojast arvestas mõisa omanik krahv J. P. Stenbock 1500 rublale, purjeriide-kudumistöökojast 1000 rublale.

1829. aastal asutasid Ungern-Sternbergidest vennad Peter Ludwig Konstantin ja Heinrich Georg Eduard Suuremõisasse kalevimanufaktuuri. Ettevõtte perspektiivikus madalate tööjõukulude jmt. näol ärgitas ettevõtet laiendama ning see viidi 1830. aastal üle Kärdla karjamõisa alale.

Laevad

Ka laevaehitus oli ala, millega mõisad lisa teenisid. Varaseim teade, mis kõneleb Hiiumaal ehitatud ning Tallinnale müüdud laevadest pärineb 1569. aastast.

Kuigi 17. sajandil pea kolmveerandit saarest omav krahv De la Gardie perekond lasi laevu ehitada ka Hiiu saarel, siis 1680. A. paiku rajas Suursadamas oma aja kohta korraliku laevaehitusettevõtte Hiiumaa rentnik Erasmus Jacobson Bloydisel. Selleks tarbeks ehitati Suuresadamasse elling, sepikoda ja köiepunumistöökoda.

Suuresadamas ehitatud laevad vedasid 17. sajandi lõpul kaupa Madalmaadesse, Inglismaale, Prantsusmaale ja teistesse Euroopa sadamatesse.

Peale Põhjasõda soikunud tegevus hoogustus uue maaomaniku parun Otto Reinhold Ludwig von Ungern-Sternbergi käe all 18. sajandi lõpus taas ning kohale kutsuti laevaehitusmeistreid nii Rootsist kui Taanist ning kohalike talupoegade tööjõuga pandi alus suurele laevastikule, mida laiendasid ja moderniseerisid tema pojad ja pojapojad. Siin ehitati ka 1846. aastal esimese Eesti laevana ekvaatori ületanud ning ümber Kap Horni neeme purjetanud laev - kolmemastiline parklaev „Hioma“.

19. sajandil ehitati Suursadamas välismaiste meistrite juhendamisel kohalike meeste poolt lisaks rannasõidualustele ka suuri ookeanipurjekaid, millega pandi alus tervele laevastikule. Sajandi lõpuks oli Hiiumaal valminud juba 22 suurt ookeanipurjekat, millele lisandusid veel rannasõidualused.

1870-ndatel aastatel või ka veidi varem tekkis laevaomanikke taas ka talurahva hulgas. Mõisalaevade ehitamisega kogemusi omandanud hiidlased hakkasid laevu ehitama endile. Tuntuimad Hiiumaa laevameistrid olid: Peeter Hausberg, Juhan Söel, M(adis?) Mänd, Peeter Reha, Simmo Onno, M. Jaago, J. Pihel, Joosep Laur, Jakob Laur, Peeter Laur, .. Koolmeister, .. Männamaa,  .. jt.

19. sajandi lõpupoole hakkas kohalik laevaehitus tasapisi hääbuma – olemasolevad laevaomanikud olid juba Murmanski tursapüügi jms. piisavalt jõukust kogunud ning Hiiu laevaseltsid ostsid suuri odavaid purjelaevu Saksamaalt, kus laevastik tasapisi motoriseerus. Viimase laeva (kolmemastiline purjekas) ehitamist alustati Suursadamas Saksa okupatsiooni ajal 1942-1944. Kuid seoses okupantide vahetusega jäi laev lõpuni ehitamata ning see rüüstati ja lõhuti.

Tellised

17. sajandi alguses Hiiumaal nähtavasti telliseid veel ei põletatud – Hüti klaasikoja esimeste ahjude püstitamise aegu osteti telliseid väljast sisse. 17. sajandi keskpaigas saadi aga telliseid juba De la Gardie Hiiumaal olevast telliselöövist ja nii võiks nentida, et telliste põletamine sai saarel alguse 1630-1650 aastate vahel.

1782. aastal rajas Kõrgessaare mõisa omanik parun Ungern-Sternberg Reigi karjamõisasse 200 000 tellist aastas põletava tellisetehase. Telliselööve on 1790-ndate aastate lõpus Hiiumaa mõisates olnud veel Suuremõisas, Pühalepa pastoraadis ja Putkaste ning Emmaste mõisates.

19. ja 20. sajandi vahetusel oli Hiiumaal vähemalt 9 telliselöövi: Tempa, Pasti (Õunaku), Jausa (4), Tärkma (2), Hindu. Rahvamälestus teab sellest perioodist veel Kleemu telliselöövi.

20. sajandi alguses tegutses Hiiumaal üsna mitmeid nn. talu-telliselööve, mis andsid oma osa mingilgi määral vähemalt saare enese ehitustegevusse: Tärkma rannas olevat 20. sajandi alguses olnud lausa 21 telliseahju.

Suuremad ning kauem vastu pidanud löövid olid Jausas, Tempal (lõpetas töö 1946), Kleemul (lõpetas töö 1950) ja Kidastes (anti 1941. aastal üle Tahkuna sõjaväeosale, misjärel tootmine lakkas). Telliseid müüdi saarelt välja peamiselt Tallinna, Haapsallu, Saaremaale ja Ventspilsi. Hiiumaa tellisepõletamise suretas lõpuks välja põletuspuude nappus, mis turukonkurentsis hakkas üha olulisemat rolli mängima.

Puit

Puitu on Hiiumaal töödeldud mäletamatutest aegadest. 1589. aastast on teada vee jõul töötav Wachtmeistrile kuulunud saeveski Õngul. Vahemikus 1660-1665 võõrandas valitseja Claus Kreffting Kärdlas talupojalt Hanß Martenson Müller’ilt tollele kuulunud vesiveski ning ehitas selle ümber saeveskiks.

Reeglipärasema metsamajanduse organiseerimisele ja metsakasvatusele hakati Hiiumaal tähelepanu pöörama alles 1860-ndail aastail, aga veel mitte kõikjal. Kõrgessaare ja Suuremõisa mõisad, mis kuulusid sel perioodil ühele omanikule, töötasid üles saematerjali ja valmistasid liipreid ekspordiks Inglismaale. Mõisates tegutsesid 3 saeveskit ja neli söeahju. Ka Putkaste mõisas oli saeveski ja valmistati eksportmaterjali. 1900-nda aasta Hiiumaa kaart näitab saeraame veel Käinas ja Kaupsis.

19. sajandi lõpul said puidukaubandusele ligi ka talumehed. Elanikkonna kasv linnades tõi kaasa küttepuidu vajaduse kasvu ning väljaveo võimaluse. 20. sajandi esimese kolmandiku lõpus oli see ca 8 000 - 12 000 tonni aastas. Sihtsadamaiks olid Tallinn, Haapsalu, Pärnu ning Riia. Üks küttepuude kindlamaid kokkuostjaid oli 19. saj. lõpus ning 20. saj. esimesel neljal kümnendil Kärdla kalevivabrik.

1920-ndate aastate algul tegutses Hiiumaal 10 saeveskit või -raami, 1930-ndail aastail 9. Esimese vabariigi lõpus töötas neist veel 8.

Nõukogude perioodil kuulutati metsaressurss riigi ja rahva omandiks ning selle kasutamine toimus tsentraliseeritult. Hiiumaa puidutöötlemisega tegeles metsapunkt.

Peale 1992. aastat kuulub osa metsaressursist taas eraomanikele. Riigimetsi majandab Riigimetsa Majandamise Keskuse Hiiumaa Metskond. Puidu ümbertöötlemise maht on siiski väike.

Raud

Ka raua töötlemine on Hiiumaa majanduses üsnagi märkimisväärset rolli mänginud.

Ehkki arheoloogilised uuringud on Hiiumaal leidnud soomaagist raua sulatamise kohti (Kõpu, Mägipe ja Prassi külad) on saare enese soorauamaagi varud niivõrd väikesed, et rauda vajavate tööriistade jm. valmistamiseks on tooraine tulnud alati väljast sisse osta. Ilmselt tehti tavalisemaid raua sepistamise töid pea igas talus ise nagu mujalgi kuid samas toimus ka spetsialiseerumine.

1782. aasta hingerevisjon näitab, et Hiiumaa mõisates oli spetsialistidena tööle pandud 2 mõisaseppa. Stenbockil näibki olevat ambitsioone sellel alal midagi ära teha – 1791. aastal sai ta Tallinna asehaldusvalitsuselt loa “asutada Hiiumaal vabrik mitmesuguste raua- ja messingitööde tegemiseks ning muuhulgas sõidukite, nagu tõldade, troskade ja muude selliste valmistamiseks“. Kuidas selle “vabriku” tegeliku tööle asumisega lugu oli, pole teada.

Metallitöötlemisse saarel tõid uue kvaliteedi siiski Ungern-Sternbergid. 1851. aastast on teada Kärdla kalevivabriku juures tegutsevast mehaanikatsehhist. Sellest tsehhist sai alguse Kärdla assivabrik, mis tegutses pea veerandsada aastat – 1860-1883. Selle hiilgeajal anti tööd 37 töölisele ning tegu oli selle perioodi suuruselt esimese kolme hulka mahtuva masinatööstuse ettevõttega Eesti alal. Kärdla assivabriku toodanguks olid peamiselt vankrite raudteljed, põllutööriistad, ahjuuksed ja raudristid.

Esimesel iseseisvusperioodil tegeles metallitööga mingil määral Alfred Aaslep Harju külas Emmaste vallas, kelle töökojas tegeleti jalgrataste kokkupanekuga ja reformpõhjaga voodite valmistamisega. Remonditi ka põllutöömasinaid. Tema ettevõte oli aga siiski suhteliselt väike – koos juhtajaga töötas selles 2-3 töölist.

Nõukogude ajal tegelesid metallitöödega EPT Käinas, „Hiiu Kalur“, Autobaas nr. 15 ja kolhooside- sovhoosi töökojad.

Mütsid

Tänapäeva termineid kasutades leidub kergetööstuse algeid Hiiumaal juba 18. sajandi lõpus ja 19. sajandi alguses. 1793. aastal pani Reigi pastor Carl Forsmann käima mütsivabriku (Hutfabrik). 1812. aastal jätkas (ja isegi laiendas) ettevõtet järgmine pastor W. F. Rinne. Toodeti kaht “mudeliti” - vaesema ostja jaoks valmistati lihtsam - ning jõukama ostja tarvis uhkem ning kallim müts. Toodangut müüdi isegi Soomes. Mütsitootmine näib olevat olnud üsnagi kasumlik tegevus, sest 1813. aastal pani analoogse tootmise (Huth-Fabrique) oma Emmaste mõisas käima ka krahv Jakob Pontus Stenbock.

-
 XX- sajandi majandus