Hiiumaa ja Hiiu maakond


Hiiumaa on Eesti saartest suuruselt teine saar. Administratiivselt moodustab ta koos oma lähedal asetsevate laidude ning Kassari saarega Hiiu maakonna. See on Eesti väikseim maakond ning moodustab riigi üldpinnast kõigest 2,2 protsenti.

Hiiumaa pindala koos ligikaudu 200 ümbritseva  väikesaarega on 1023 km2.

Oma naabersaartega võrreldes on Hiiumaa Saaremaast 2,6 korda väiksem, Muhust 5,1 ja Vormsist 11,1 korda suurem. Suurussuhted teiste Läänemere saartega on: Ahvenamaast (koos skääridega) 1,4, Gotlandist 2,9 ja Ölandist 1,3 korda väiksem, Rügenist aga 1,1 ning Bornholmist 1,7 korda suurem.

Saare suurim pikkus Sarvelt Ristnani on 60 km ja laius Tahkunast Rannakülla 45 km ning rannajoone pikkus ligikaudu 326 km.

Kõrgeim punkt on Tornimägi Kõpus, mis ulatub 68 meetrit üle merepinna. See, ka Lääne- Eesti kõrgeim punkt, ilmus Balti jääpaisjärve vetest välja juba umbes 11 000 aasta tagasi.

Hiiumaa geograafilised punktid on: Ristna 22º 2’ 22’’, Sarve 23º 4’ 10’’, Tahkuna neem 59º 5’ 36’’, Emmaste Rannaküla neem 58º 41’ 13’’.

Hiiumaa kaugus mandri-Eestist on 22 km ja naabersaarest Saaremaast 6 km. Rootsi rannikuni läänes jääb umbes 250 km ning Soome rannikuni põhja pool 120 km.

Kaugus lähimate pealinnadeni on: Tallinn 120 km, Helsingi 180 km, Stockholm 240 km ja Riia 270 km.

Maakond läbi aegade

Hiiu maakonna loomist plaaniti juba esimese vabariigi lõpuaastatel - 1938. aastal jõudis teema isegi ajaleheveergudele - siiski lükkasid järgnevad ajaloosündmused iseseisva Hiiu maakonna loomise edasi ning selleni jõuti alles pärast teise maailmasõja lõppu.

1946. a. 26. juunil määrati Heino Merendi Hiiu maakonna TK esimeheks , EKP KK kinnitas selle 19. augustil, aga et Moskvas asuv Riiklik Koosseisude Komisjon kinnitas selle ettepaneku viivitusega, siis reaalselt moodustas esialgu täitevkomitee vaid üks mees (Merendi) ning tõsiselt sai tegevust alustada alles sama aasta detsembri lõpul.

1946. aasta sügisel eraldati Hiiumaa Läänemaast ja sama aasta 1. oktoobrist loodi omaette maakond.

1940. aastatel kuulusid Hiiumaa TK struktuuri kommunaalmajanduse, haridus-, sotisaalhoolekande-, kaubandus-, tervishoiu-, põllumajanduse, rahandus- ja üldosakond ning plaanikomisjon. Struktuur jäi umbes selliseks kuni nõukogude aja lõpuni, ehkki toimus mõningaid nimemuutusi ja aeg- ajalt lisandus ka uusi üksusi.

Hiiu maakonna ja Hiiumaa rajooni täitevkomitee esimeestena tegutsesid nõukogude ajal peale Heino Merendi (okt 1946 - 5. jaan. 1948) veel Alfred Gitt (5. jaan. 1948 - 3. apr. 1949, Valter Takel (apr. 1949 - 7. veebr. 1952), Oskar Kasik (7. veebr. 1952 - märts 1959), Voldemar Tasane (26. märts 1959 - märts 1965) , Richard Hiis (märts 1965 – dets. 1965), Maksim Kauber (11. dets 1965 - 1978), Tõnu Puusepp (1978–1984) ja Tarmo Mänd (1984 – 18. dets. 1989).

18. detsembril 1989 nimetas Maavolikogu Tarmo Männi Hiiumaa maavanemaks. 28. märtsil 1994 andis Tarmo Mänd asjaajamise üle Tiit Lajale, kes oli maavanem 1. aprillini 1999. Seejärel asus maakonda juhtima Hannes Maasel, kes oli ametis 2012 aasta alguseni.

Hiiumaa omavalitsemine läbi aegade

18. sajandil tähendas vald mõisamaad koos sellel elavate pärisorjuslike talupoegadega. 1803. aastal loodi Eestimaa kubermangus regulatiivi „Iggaüks“ alusel igas mõisas talupoegade omavaheliste tülide lahendamiseks vallakohtud ja kihelkonnakohtud, kus kihelkonnakohtunikuks oli mõisnik ja kaasistujaiks kaks talupoega.

1816. aasta talurahvaseadus Eestimaal moodustas vallad kui territoriaalsed haldusüksused. Toonased mõisavaldade piirid kattusid mõisate piiridega. 1866. aasta vallakogukonna seadus arendas valdade  omavalitsuslikke õigusi edasi. 19. sajandi alguses loodud mõisavaldu hakati sajandi lõpul ühendama. Hiiumaal liideti 1889. aastal Suuremõisa vallaga Kärdla, Loja, Vilivalla, Suuremõisa, Partsi, Soonlepa, Hiiesaare ja Randvere mõisavallad. Käinas ühendati väiksed vallad detsembris 1893. Reigi kihelkonna mõisavaldade süsteem haaras kõiki piirkonna külasid ja üksiktalusid ning selles oli 4 valda: Kõrgessaare, Kõpu, Lauka ja Reigi. 1890. aastail ühendati mõisavallad üheks Kõrgessaare vallaks.

30. märtsil 1917 kinnitas Ajutine Valitsus määruse „Eestimaa kubermangu administratiivse valitsemise ja kohaliku omavalitsuse ajutise korra kohta“. Eesti jagunes iseseisvateks haldusühikuteks, milleks olid linnad ja maakonnad, vallad ja alevid. Neli Hiiumaa valda jäid iseseisvate haldusühikutena Läänemaa maakonda. Uue omavalitsussüsteemi loomine Eestis jõudis lõpule 1917. aasta suvel üldise hääleõiguse alusel läbi viidud linnavolikogude ja vallanõukogude valimistega.

Valdu oli Hiiumaal kuni 1920. aastani viis: Emmaste, Kõrgessaare, Käina, Kärdla ja Suuremõisa. Siseministri määrusega 28. septembrist 1920 kinnitati aga Lääne maanõukogu otsus Kärdla valla muutmise kohta Kärdla aleviks, kusjuures aleviga liideti väike osa Suuremõisa valla maadest.

1938. aasta 1. mail muudeti Kärdla alev linnaks. Toimus mõningaid piiriõgvendusi – näiteks ühendati 1920. aastal seni Käina valda kuulunud Õngu ja Harju külad Emmaste vallaga ning seni Emmaste valda kuulunud Orjaku mõis ja Karja küla Käina vallaga. Piirimuutustest olulisemaks võib pidada Suuremõisa valla ümbernimetamist Pühalepa vallaks, mis sai teoks Lääne maavalitsuse ettepanekul siseministri otsusega 3. mail 1935.

1939. aasta suur vallareform muutis Hiiumaal vaid tähtsusetul kujul vaid Emmaste, Kõrgessaare ja Käina valdade piire ning muutis Keina nime ametlikult Käinaks nagu ta rahvakeelsena ka seni oli kõlanud.

Nõukogude korra kehtestamine 1941. aastal muutis aga valdade funktsioone juba tuntavamal kujul: maakondade, linnade ja valdade volikogud kaotati juba 25. juulil 1941. Järgmise sammuna võeti ette vallavanemate ja nende abide väljavahetamine. Hiiumaal vahetati välja Kõik vallavanemad peale Kõrgessaare.

Need ümberkorraldused ei rahuldanud okupatsioonivõime kuigi kauaks. 25. augustil 1940 võttis Riigivolikogu vastu Eesti NSV konstitutsiooni, mis sätestas töörahva saadikute nõukogude ja nende täitevkomiteede loomise maakondades, linnades ja valdades. Kuna kõigi astmete nõukogud pidanuks olema valitavad, valimiste korraldamist ei peetud aga otstarbekaks, siis piirduti üksnes ajutiste täitevkomiteede loomisega jaanuaris 1941 ning sellega koos vahetati välja enamik augustis nimetatud vallavanematest.

Sõja ajal oli omavalitsus piiratud saksa okupatsioonivõimu reeglite ja ettekirjutustega. Peale saksa vägede lahkumist saarelt 3. oktoobril 1944 saadeti juba 6. oktoobril Hiiumaale esimesed viis operatiivgrupi liiget, organiseerima valdade täitevkomiteede tööd: 9. oktoobril alustasid tööd Emmaste ja Käina ning 12. oktoobril Pühalepa valla täitevkomiteed. Hiljemalt 20. oktoobriks oli töö käivitunud ka Kõrgessaare vallas.

1944. aastal jagunes Hiiumaa Emmaste, Kõrgessaare, Käina ja Pühalepa valdadeks. Kuni 1950. aasta sügiseni tegidki kogu töö halduse juhtimisel ära valdade täitevkomiteed. Vallatäitevkomiteede struktuur ja kooseisud said paika 1945. aasta kevadeks.

Pärast nõukogude korra taastamist algas Eesti NSV halduskorralduse sovetiseerimine, mis teostati mitmes järgus 1950. aasta sügiseks. Kõigepealt kerkis 1944. aasta lõpul päevakorda töörahva saadikute külanõukogude moodustamine. 5. veebruaril 1945 võttis ÜK(b)P Keskkomitee sekretariaat Moskvas vastu otsuse „Külanõukogude loomisest Eesti NSV-s“ ning 4. mail 1945 vormistati selle täitmine ENSV Ülemnõukogu Presiidiumis.

Läänemaa külanõukogud moodustati ENSV RKN ja EK(b)P KK ühismäärusega 16. maist 1945 ja vormistati ENSV ÜNP seadlusega 13. septembrist. Hiiumaal moodustati 11 külanõukogu.

Pühalepa valda loodi Palade, Pühalepa ja Suuremõisa külanõukogud, Kõrgessaare valda Malvaste, Lauka ja Luidja külanõukogud, Käina valda Käina, Vaemla ning Ühtri külanõukogud, Emmaste valda Emmaste ning Leisu külanõukogud.

Vallad likvideeriti  26. septembrist 1950.

17. juuni 1954. aasta seadlusega vähendati ENSV külanõukogude arvu: Hiiumaa rajoonis liideti kuus senist külanõukogu tervikuna teistega. Teatud piirierinevustega tähendas see Emmaste, Käina ja Pühalepa valdade territooriumite taasühendamist. Endine Kõrgessaare vald jäi esialgu jagatuks Lauka ja Luidja külanõukogude vahel, kuna senine Malvaste külanõukogu liideti Laukaga. Lauka ja Luidja külanõukogud liideti omakorda 1963. aasta alguses üheks Lauka külanõukoguks.

Valdade taastamine algas pärast Eesti taasiseseisvumist 20. augustil 1991. Esimesena Hiiumaal sai 24. oktoobril 1991 seaduslikud vallaõigused Pühalepa vald. Emmaste sai vallastaatuse 30. aprillil 1992 ning Käina ja Lauka 10. septembril 1992. Esialgu oldi seisukohal, et vallad tuleb taastada endiste külanõukogude nimetustega, aga 28. juunil 1993 sai Lauka vald tagasi oma ajaloolise nimetuse – Kõrgessaare.

Tänasel päeval on Hiiumaal neli omavalitsusüksust, millisteks on Hiiu vald, Pühalepa vald, , Käina vald ja Emmaste vald.
Hiiu valla siis jääb ka ainus Hiiumaa linn - Kärdla, mis oli eraldi omavalitsusüksus enne ühinemist Kõrgessaare vallaga.